Sisukord
Arvamus
Postimees

Tauno Jürgenstein: Sindi paisu mõjudest

5 min lugemist
Tauno Jürgenstein. FOTO: PP

Suvel ja sügisel toimunud allkirjakogumistel, et likvideerida Sindi pais ja tunnistada hüdroenergia keskkonnavaenulikuks, tuli mul korduvalt seletada inimestele, miks paisutamine ja selle abil hüdroenergia tootmine loodusele halb on.

Kuigi sellest on ilmunud eestikeelseidki ajakirjaartikleid ja kättesaadavad peaksid olema uuringud Sindi paisu mõju kohta, pole suur osa kalastajaid paisuproblemaatika mitmetahulisuse ja vastuoluliste meediaesinemiste tõttu asjast sotti saanud. Mis siis veel rääkida veeteemadega iga päev vähe kokku puutuvaist kodanikest.

Pidev stress

Eesti jõgedel on ligi tuhat paisu, millest enamik on lootusetud rändetõkked kaladele ja veeselgrootutele. Kogudes setteid, kasvavad täis nende taga olevad paisjärved ja paljudel neist “mängib” elektriturbiinide omanik suurema tulu huvides pidevalt veetasemega. See tähendab, et kui vett on vähe, suletakse paisu ülevool ja hakatakse vett koguma eesmärgiga see küllaldase surve tekkides läbi turbiinide lasta. Saamaks sel viisil energiat isegi siis, kui see loodusliku foonina võimalik ei ole.

Harilikult toimitakse nii vähese veega suveajal, kui jõgedes on hulganisti kalamaime, kelle peamine varje- ja toitumispaik asub madalas kaldavees, samas kaldavööndis, mis veekogumise ajal ootamatult kuivaks jääb ja kalu sealt sügavamasse vette, suurte kalade toidulauale liikuma sunnib.

Osa maimudest jääb lõksu lombikestesse, mis päikese käes kiiresti kuivavad ja kust veelinnud nad kergesti kätte saavad. Hiljem, kui paisuomanikul on vaja energiat toota, kasvab veetase jões kiiresti, meenutades kohati tulvavett. Taas on olud muutunud ja kividevahelisest madalast saanud sügav vesi.

Tuleb lisada, et sellised inimese põhjustatud veekõikumised on kordades kiiremad ja sagedasemad, võrrelduna puhtalt looduslike tingimuste mõjul toimuvaga. Niisugune inimtegevus põhjustab vee-elanikele pidevat stressi ja nõuab harjumist tingimustega, milleks miljonite aastate pikkune evolutsioon neid kohandanud ei ole.

Paisuomanikele kehtestatakse küll rida keskkonnanõudeid, mida nad peavad täitma, muuhulgas ei tohi nad jõesängi jätta kuivemaks, kui seda looduslikes oludes esineb. Kahjuks on avalik saladus, et paljud neid nõudeid ei järgi. Kuid isegi kui järgivad, muutub jõe veetaseme loomulik rütm siiski ja harilikust palju enam esineb miinimumveega perioode ja ootamatuid tulvasid. Esimene nimetatuist põhjustab otseselt keskkonnamahtuvuse vähenemist ja on üks süüdlasi, miks turbiinidega varustatud jõgedel kala vähemaks jääb.

Paisuomanike arvamus on: paisud on ju alati olnud ja vanasti, kui oli pais ees, jätkus kalagi. Jättes kõrvale inimese mälu selektiivsuse, mis aastakümnete pikkusest reast nopib välja eriti silma jäänud perioodid, näiteks sellised, kui saadi suur saak, tuleb öelda, et “vanasti” käituti paisudel mitmes mõttes teistmoodi.

Nõnda ei olnud paisud nii kõrged ega veetihedad kui tänapäeval. Näiteks Sindi pais ehitati raudbetoonist ja kolme meetri kõrguseks alles 1977. aastal. Varasemad 55 aastat oli see kahemeetrine ja puidust, veel varem vaid umbes 1,2 meetrit kõrge, mis võimaldas soodsail oludel osa liikide üle(läbi)pääsu.

Pealegi oli paisurajatiste nõrkuse tõttu levinud käitumine, kus suurvee aegu hoiti paisuvärav vee lõhkuva mõju kartuses valla. Taas andis see võimaluse kaladele. Praegu ei raatsi keegi liitritki oma kasumist loovutada, isegi kui seadus seda nõuab.

Rännete takistamine

Suurim kahju, mida paisud teevad, ongi rännete takistamine. Paljudel kalaliikidel asuvad kudemiseks ja noorjärkude kasvualadeks sobivad kohad jõgede ülemjooksudel, suurte kalade elupaigad aga sügavamal allpool või koguni meres.

Paisu ületamatuse tõttu kaovad aastatuhandetega välja kujunenud ökoloogilised režiimid. Matemaatika on lihtne: üks kudekoht vähem tähendab esialgu suuremat kudejate üleasustust ligipääsetaval koelmul, kus seetõttu on suurem noorjärkude suremus (pole küllalt sobivat elukeskkonda) ja vähem järelkasvu.

Hiljem kuivab vähenenud järelkasvu tõttu kokku juba kogu asurkond. Liidame ebasoodsate aastate või üksiksündmuste toime, mis paljude kudealade olemasolul ei mõjutaks kõiki ühel määral halvasti. Kui ligipääsetavad on vaid vähesed kudealad, on teatud juhtumite tagajärjed vastavale aastakäigule sageli dramaatilised. Paisu poolt fraktsioneeritud jões on populatsioonid seega palju haavatavamad.

Läänemere lõhe eriti ohustatud liigiks ja kalurite saakides üha haruldasemaks muutumise olulisemaid põhjusi on lõhejõgede tõkestatus ületamatute paisudega.

Pärnu jõe lõhepopulatsioon on hääbunud just viimastel aastakümnetel, kui Sinti endisaegsetest vägevam pais paika sai. Kuid mitte ainult lõhe. Kõnealune Sindi pais asub vaid 13,6 kilomeetri kaugusel suudmest ja selle taha jääb umbes 2500kilomeetrine vetevõrk, millest on ära lõigatud kõik Pärnu jões kudemas käivad Liivi lahe (pool)siirdekalad – ligemale 30 liiki. Neist siig, vimb, meritint, meriforell ja jõesilm on ehk kalurile ja kalasööjale tähtsamad, kuid vaba pääsu korral tõuseksid kõrgemale jõestikku haug, ahven, säinas, särg ja teisedki.

Kõrgemale tõusmine on oluline eeelkõige seal olevate kudemis- ja noorjärkude kasvualade ärakasutamiseks, mille tulemusena kasvaks kõigi liikide arvukus ja tänu sellele nii kutseliste kalurite kui harrastajate saak. Praegu on näiteks Sindi paisjärv kordi vaesema kalastikuga kui jõgi sellest alamal ja see annab selge signaali, kuidas pais vee-elustikule mõjub.

Suured küsimärgid

Praegune Sindi paisu arendaja AS Raju lubab, et kui saab paigaldada turbiinid ja hakata energiat tootma, ehitab ühtlasi kalatee ja suurem jagu kalu pääseb üles. Kõik oleks justkui ilus, kuid eksisteerib paar suurt küsimärki.

Korralikult toimivaid kalateid on kogu maailmas õnnestunud ehitada vähe. Lisandub rida tehnilisi ja kalade ökoloogiast tulenevaid nüansse ning asja toimivust on üsna võimatu garanteerida.

Kahtlust äratab muugi. Kalateedele, mida Sinti planeeritakse kaks, jagub veehulka kahe peale neli kuupmeetrit sekundis, Pärnu jõe keskmine vooluhulk on ligi 60 kuupmeetrit, maksimaalne koguni üle 800 kuupmeetri sekundis. Kui realistlik on eeldada, et suurem osa kaladest leiab selle 0,5 kuni kuus protsenti veesoone, üritamaks ülesrännet sealtkaudu?

Kusjuures on teada, et valdav osa rändeid toimub keskmisest suurema vooluhulga ajal ja et kalad orienteeruvad edasipääsu valikul peamiselt voolutugevuse järgi. Lisame asjaolu, et Eesti punase nimestiku eriti ohustatud liik lõhe ei tõuse meie oludes naljalt jõgedesse, mille vooluhulk on rände ajal alla kümne kuupmeetri sekundis.

Hüdroenergia tootmisega kaasnev probleem, millest sageli mööda vaadatakse, on kalade allavoolurände ohtlikkus. Lõviosa veest juhitakse läbi turbiinide ja seni pole kogu maailmas leitud head lahendust, kuidas vältida merre laskuvate maimude sattumist turbiinide purustavasse keerisesse.

See pole sageli füüsiliselt võimalik, sest tihe traatvõrk, mis ei laseks näiteks jõesilmu nõrga ujumisvõimega vastseid endast läbi, takistaks ühtlasi veevoolu turbiinidele, rääkimata nende pidevast ummistumisest ujuprahi ja vetikamassiga.

Välja on töötatud “kalasõbralikumaid” turbiine, mis tapavad hinnanguliselt “vaid” viis kuni 20 protsenti kaladest, kuid on teada, et teist niisama palju hukkub hüdrojaama läbimisel saadud vigastustest hiljem.

Neil ja muudel palju uuritud põhjustel ongi teadlastel kujunenud selge seisukoht, et hüdroenergiat ei saa paisutamise abil toota keskkonnasõbralikult. See pole võimalik. Liiga palju hukkub vee-elustikku, muudetakse vaesemaks kooslusi ja rikutakse ökosüsteeme. Paisutamise vee-energia on küll taastuv, aga mitte tavamõistes roheline ressurss.

Veel üks suur probleem eelkõige vääriskalale seostub paisude, olgu nad siis turbiinidega või ei, vett soojendava mõjuga. Enamikul kaladel on teatav eluks sobiv temperatuurivahemik, ökoloogiline amplituud. Lõhilastel on selle ülempiir liigist olenevalt 19–22 kraadi.

Vee soojenemisel üle selle lakkab kõigepealt toitumine ja hiljem viib see kõrgendatud suremuseni. Paisjärv, kus vesi kaua seisab, soojeneb päikese mõjul tugevalt, iseäranis pinnakihis. Suplemiseks mõnus, aga sobib kaladest vaid soojalembelistele karplastele. Enamikul paisudel voolab vesi ära, aga just soojenenud pinnakihist, muutes mitme kraadi võrra soojemaks allapool paisu asuva jõe ja ühtlasi elamiskõlbmatuks tüüpilistele põhjamaistele liikidele, nagu lõhe, forell, luts.

Saaks ehitada teisiti, et valdavalt voolaks vesi ära põhjalähedasest jahedamast kihist. See oleks ühtlasi meelepärane suplejaile, sest soojem vesi jääks alles. Kahjuks pole vastav teadmine projekteerijate seas levinud ega kasutust leidnud.

Soojem vesi põhjustab muidki probleeme. Meie forellijõgede paisudealustesse sooja, ent langevana küllalt hapnikurikka vee lähedale on asunud elama üks ebameeldivalt haisev sammalloom. Haisu tunneb küll alles temasse nina pistes, aga kehvem lugu seisneb selles, et temaga käib kaasas T. bryosalmonae-nimeline parasiit, kes forellidel põhjustab surmavat neeruhaigust (nn PKD). Seetõttu ei ela enamik noorkalu üle oma esimest suve.

Mõju vee kvaliteedile

Voolu pidurdumisel settib paisjärvedesse vee kantav mineraalne ja orgaaniline hõljum. Seda kasutavad agarasti ära nii vetikad kui kõrgemad taimed, mis aeglase voolu tõttu vohada saavad. Sindi paisulgi on näha, et pool veepeeglist on suvisel ajal tihedasse rohumassi kadunud.

Paisjärved toovad mineraalse lämmastiku ja fosfori taas aineringesse ja sellega kaasneb nii paisjärve kui allavoolu jääva jõeosa reostumine orgaaniliste ainetega. Tekkiv pehme mudapõhi on aga koduks palju vähematele liikidele põhjaselgrootutele kui kõvapõhjalised kivised-kruusased alad. Seetõttu vaesub põhjaelustik.

Häda ja hukatus, mille paisutamine vee-elustikule põhjustab, ongi põhjus, miks hüdroenergiat ei loeta progressiivses maailmas enam keskkonnasõbralikuks energiaks. Selle teadmise valguses on naljakas, kui mõni iseteadev kodanik täie tõsidusega teatab, et hüdroenergia on progress, millele ei tohi kätt ette panna.

Ma ütleksin pigem, et tegemist on regressiga. Paisutamise abil on hüdroenergiat toodetud hea mõnisada aastat ja selle tegevuse tõhustamisega on selle kahjulikkus loodusele aina kasvanud ja tänapäeval näeb arenenud maailm sellise energiatootmisviisi hääbumist. Kui koprad madalates ojades välja arvata, on paise vaja vaid inimestele.

Seotud lood
21.02.2020 23.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto