Kuuldused ELi surmast on liialdatud

Erkki Bahovski. Foto: PP

Rahvusvaheliste suhete asjatundjad on aeg-ajalt omavahel võrrelnud inimest ja riiki. Nagu inimesel on riigil emotsioonid, ajalooline mälu ja tervis. Viimasena mainitus peituvad suured erinevused. Kui inimest on suhteliselt lihtne tappa (vabandust säärase väljenduse pärast), siis riik võib lausa surnust üles tõusta.

Inimkonna ajaloos on teadaolevalt säärane juhtum inimesega aset leidnud vaid korra, kuid riigid püsivad elus kaua ja ärkavad taas, nagu Eesti näitel väga hästi teame.

Sestap peaks olema ettevaatlik, kui hakata kõnelema jõuliselt Euroopa Liidu lõpust. Mis siis, et EL pole klassikaline riik. See on riikide koostöövorm ja kehastab niiviisi oma liikmesriikide poliitilist tahet. ELi struktuurid on ikkagi üles ehitatud nii, et need kestaksid mitu kriisi ja kui tahta ELi võrrelda inimesega, on praegu tegemist haiguse, mitte surivoodiga.

Bulgaaria teadlane Ivan Krastev märgib hiljutises Vikerkaares, et kui EL peaks kaduma, ei juhtuks nii nagu Nõukogude Liidu lõppedes, kui kaardile tuli juurde mitu riiki. Krastevi järgi ei muutuks Euroopa kaardil midagi, sest EL pole füüsiliselt kaardil esindatud, ja nii jätkaksid liikmesriigid liberaalsete demokraatiatena.

Selles ma kahtlengi. Juba praegu ei suuda EL enam olla nii tugev magnet, mis seoks endaga demokraatiad ega laseks antidemokraatlikel jõududel võimust võtta. Kreekas on märke fašismi ja äärmusvasakpoolsuse ilminguist, Ungaris on vastu võetud mitu ebademokraatlikku seadust ja mujalgi on äärmuslased hääli juurde saanud.

Eestile oleks EL kasulik selliselgi juhul, kui ta poleks ELis. Sest niiviisi oleks ikkagi hulga vähem tõenäoline 1939. aasta stsenaarium, kus Euroopa polnud ühtne, vaid omavahel rivaalitsev. Seega on Eesti huvides ELi kiire taastumine kriisist. Euroopa finantsstabiilsusfond (EFSF), Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) ja muud abinõud teenivad seda eesmärki.

Rahvast ei tohi mööda minna, olulisi asju tuleb inimestega arutada. See ongi põhierinevus NList, mille lagunemist toosama Krastev võrdleb ELi võimaliku lõpuga. Moskva ja Brüsseli bürokraatiat ja eeskirju armastatakse kõrvutada, kuid see, et näiteks põllumehed avaldavad pidevalt meelt ELi asutuste juures, ei ole võrreldav NLiga. Kas keegi tuli Punasele väljakule avaldama meelt Nikita Hruštšovi maisikasvatuskava vastu?

Poola välisminister Radek Sikorski on pidanud viimase aasta jooksul mitu tähtsat kõnet, kutsudes üles Euroopa ühtsusele, kuid tal on selged väljatoodud rahvuslikud huvid. Võtkem tsitaat tema kõnest Oxfordi lähedal Blenheimi palees: “Me ei taha olla puhver Lääne-Euroopa ja vähem demokraatlikuma Euraasia poliitilis-majandusruumi vahel, kus domineerib Venemaa.”

Kui juba Poola, mis rahvaarvu poolest on Eestist ligi 40 korda suurem, niiviisi mõtleb, siis mida peaksid arvama Baltimaad? Äkki seda, et EL peaks võimalikult ruttu tervenema.