Mees, kes ei oska elada liigutamata

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui on vähegi normaalset talve, siis tuhat kilomeetrit suusatab Ain Uusna ikka täis. Meest näeb talvel nii Raeküla metsas kui Jõulumäe radadel.

FOTO: Urmas Luik

Paikusel elav 74aastane Ain Uusna jõudis kaks aastat tagasi tõdemusele, et ilmselt jääb tal elus vanuse tõttu maraton jooksmata. Tragi mees pakkis siis ühel kenal sügishommikul moonakoti, sõitis bussiga Kilingi-Nõmme ja marssis sealt jalgsi koju, üle 40 kilomeetri.

Ain Uusna näitas uhkusega 2008. aastal Vasaloppeti maratonilt saadud diplomit.

FOTO: Urmas Luik

“Olen seda jooksumaratoni kartnud, aga vähemasti on mul nüüd süda rahul, et maratonimaa on jalgsi läbitud,” võttis kogu elu usinalt sporti teinud Uusna oma seikluse kokku. “Oli selline mõnus päev. Umbes seitse tundi kõndi.”

Uusna on Tallinna Kalamaja poiss ja nii kaugele, kui ta mäletab, sai ikka mängitud naabripoistega õues jalg- ja korvpalli. “Viie-kuue maja poisid panid oma pundid kokku ja olid veel osamaksud, mille eest ostsime jalgpalli. Kuskilt mujalt seda saada ei olnud ja nii kopika haaval korjasime,” meenutas Uusna. “Tallinna I keskkool, kus ma õppisin, oli väga spordilembene ja käisin seal korvpallitrennis. Kalamajas olid tollal majade vahel mahajäetud aiad, kuhu tegime ise korvpalliplatsi ja kõrvaltänava poistega võistlesime jalgpallis.”

Uusna kinnitusel oli jalgpallihuvi tol ajal Eestis väga suur ja nagu praegu kannavad poisikesed oma lemmikmängijate nimedega särke, võeti tollal lemmikute nimed endale hüüdnimedeks.

Armus suusatamisse

Kuigi profisportlast Uusnast ei saanud, on ta end teadlikult liigutanud kogu elu ja treenib kolm–neli korda nädalas veel nüüd 74aastasenagi.

“Liigutamata ei saa õiget elu elada,” on ta kindel. “Sa ei pea aja peale võistlema, aga liigutada tuleb end. Armastan ikka öelda: “Kes ei liigu, see ei ela.”

Pärast keskkooli lõppu viis Uusna tee Tallinnast Tartu ülikooli juurat õppima, seal tutvus ta aga Pärnust pärit näitsikuga, kelle võttis ära ja kolis siis kaasa kodukohta elama. Tema pikaaegseks töökohaks sai Pärnu KEK.

Noorusaastad möödusid Uusnal seiklusrikkalt. “Avastasin ükspäev ülikooli peahoone kuulutustetahvlilt kirja, et huvilisi oodatakse alpinismiklubisse Firn,” meenutas ta. “Firni looja oli akadeemik Jüri Martin. Sinna tuli oma paarkümmend huvilist kokku. Martin õppis geograafiks ja oli enne ülikooli käinud kaks aastat mägedes. Ta oli käinud instruktorite koolis ja pidas meile loenguid.”

Kaljuronimist õppisid tollased alpinismihuvilised Tartu Püssirohukeldri seinal turnides.

“Püssirohukeldri punasest tellisest sein oli siis poollagunenud, nii et sai üles ronida,” kirjeldas Uusna. “Muidugi oli meil julgestusnöör. See oli Tartus ainus koht, kus midagi niisugust sai teha.”

Üldfüüsilist trenni andis alpinismihuvilistele legendaarne suusatreener Erna Abel. Suusatamisse on Uusna enda kinnitusel suisa armunud. “Mulle meeldib looduses olek ja pingutus,” märkis ta. “Kui on hea rada ja suusk libiseb, on sellest suur mõnu.”

Armastust ei ole rikkunud seegi, et vanasti sõideti puusuusaga, defitsiidiks olnud suusasaapad olid tihtilugu number-kaks väiksemad ja kevaditi kippusid külma saanud varvastel küüned ära tulema. Tuhat kilomeetrit on maa, mille Uusna aastas ikka läbi suusatab.

Uusna on osalenud 1980. aastast alates kokku 23 täispikal Tartu maratonil. Parimaks kohaks on tal koguni 78. Viimasel paaril aastal on mees valinud vanuse tõttu lühema distantsi. 31kilomeetrisel suusamaal on ta kirjas sel talvelgi.

Peale selle on Uusna läbinud Vasaloppeti suusamaratoni Rootsis ja kaks korda soomlaste Finlandiahiihto.

“Vasaloppet oli mu suur unistus,” rääkis Uusna. “1970. aastatel oli Spordilehes nupuke Vasaloppetist, kuidas seal osales 1500 inimest, ja sellest ajast mul peas kummitas, kuidas sinna minna. Tol ajal kohtas Raeküla metsas talvel vaid paari inimest ja rahvamass suuskadel oli mu jaoks kujuteldamatu.”

Uusna unistus täitus 2008. aastal, kui Vahur Mäe ja Kalev Tammik kutsusid vana spordisõbra endaga Rootsi kaasa.

“Nad olid seal varem käinud, teadsid juba asja,” rääkis Uusna. “Üürisime ühte suvemaja, olime viis-kuus päeva enne maratoni seal, tutvusime radadega ja proovisime määrdeid.”

Mägede lumeleopard

Olgu armastustega, kuidas on, noorusaja veetis ülikooliajal alpinismiringis käinud Uusna hoopis mägedes ja tal õnnestus vallutada Nõukogude Liidu neljast kõrgemast mäetipust kolm. Kõik neli tippu vallutanud pälvisid aunimetuse „lumeleopard“. Et üks tipp neljast asus Nõukogude Liidu ja Hiina piiril ning riikide suhted olid 1970. aastatel üsna teravad, alpiniste sinna ei lubatud.

“Esimene mägedes käik oli teise kursuse lõpus, 1960. aastal,” meenutas ta. “Nõukogude Liidus oli umbes 30 laagrist koosnev süsteem, kus õpetati alpiniste välja. Alpinismis olid omad spordijärgud ja mida kõrgem mägi, seda kõrgem järk sulle omistati. Siis said edasi kõrgemale mäele minna. Nõuded olid karmid.”

1965. aastal vallutas Uusna koos teiste Eesti alpinistidega 7343meetrise Lenini-nimelise mäetipu.

“Esimene emotsioon oli mõnus, et üle 7000 mägi ära võetud,” tõdes Uusna. “Vaade on muidugi üks asi, aga põhiline on, et suur töö on ära tehtud ja siis on sellele järgnev rahulolu tehtud tööst. Eriti raske ei olnud ja mu organism talus hõredat õhku, mäehaigust ei saanud. Kõik läks hästi, ei olnud ühtki õnnetust ega külmumist.”

Napilt pääses Uusna aga viis aastat hiljem toimunud ekspeditsioonil.

“Tulime tagasi Nõukogude Liidu kõige kõrgemalt, 7495meetriselt Kommunismi mäetipult, kui mu alt vajus lumesild ära ja kukkusin neli–viis meetrit kaljulõhesse. Rippusin köie otsas ja siis tõmmati välja.”

Samal aastal vallutas Uusna kolmandagi üle 7000meetrise tipu ja jäi siis alpinismist pensionile.

“Alpinism on poissmeeste ala,” seletas Uusna. “Laagrite põhjal ei oleks enam mingit arengut toimunud. Oleks pidanud minema inspektorite kooli ja sealt oleks edasi saanud kõrgemale. Aga mul oli siis juba pere ja kaks väikest last kodus, ei saanud enam suvel kuude kaupa ära olla.”

Küll hoidis Uusna usinalt uudistel silma peal, kui eestlane Alar Sikk koos kaaslastega maailma kõrgeimat mäge Everesti (8848 m) vallutas.

“Üle 8000meetrine mägi on väga suur saavutus, 8500 peetakse inimvõimete piiriks, aga ära käiakse seal. Need on kõvad mehed,” kiitis Uusna. “Meid ei lastud omal ajal välismaale, isegi Alpid jäid unistuseks.”

Igal hommikul 45 kätekõverdust

Paikusele kolis Uusna 1995. aastal. Oma maja on koht, kus aktiivsel mehel on alati midagi teha.

“Naine toriseb vahel, mida ma lähen sinna Raeküla metsa, aga seletan, et see on selleks, et jõuaksin pärast kodus kaks tundi lund visata,” naeris Uusna.

Päeva alustab Uusna paarikümneminutilise hommikuvõimlemisega ja 45 kätekõverdust ei ole talle mingi küsimus. Tänu Pärnu Postimehe “Tervisliku elu” küljele ja treener Jaana Junsonile õppis ta väljaasteküki selgeks. See on tema hinnangul suusatajale väga vajalik harjutus.

Suvel armastab Uusna joosta ja on osalenud mitmel korral järvejooksude sarjas, rääkimata Jüri Jaansoni kahe silla jooksust, need on ta kõik läbi lipanud. 2005. aastal võitis Uusna ümber Viljandi järve jooksul kuni 65aastaste seas esikoha.

Suvel istub Uusna tihti ratta selga ja pedaalib Pärnumaad avastama.

“Võtan alati mingi eesmärgi, lähen näiteks Mihkli kirikut vaatama või sõidan Paikuselt rattaga 45 kilomeetri kaugusele Tihemetsa parki uudistama,” jutustas Uusna. “Suvel liigutan nii palju, kui vähegi võimalik.”

Tänu sportimisele on Uusna olnud kogu elu terve. Tema arvates peaksid tänapäeva noored end rohkem liigutama. Kui muud ei viitsi teha, mingu vähemasti matkama. “Mulle väga meeldib Rannametsa maastik, seal on 12,5 kilomeetrit tähistatud matkarada,” teadis orienteerumistki proovinud Uusna. “Kes tahab, jalutab, kes tahab, jookseb. Rada läheb üles-alla, vahepeal on soo peal. Võib ju ka lihtsalt seltskonnaga sinna minna. Oleme seda vahel teinud.”

Tagasi üles