Lõppeva aasta maailmapildile pilku heites sealt küll midagi julgustavat ei leia. Asjad näikse regiooniti kiskuvat aina hullemaks. Suurte lootustega alanud diktatuuride kukutamised Araabia riikides on toonud võimukaose või olnud heaks toitepinnaseks uutele diktaatoritele.
Süüria valitsejale Bashar al-Assadile on hingekella löödud korduvalt, kuid režiim püsib. Oma rahva verd on selles riigis valatud ohtralt ja lõppu ei näi tulevat. Kahjuks paistab, et al-Assadile ei kipu koju jõudma mõte vabatahtlikust võimust loobumisest ja eksiili minekust. Aafrika põhjaservast ja Araabiast õhkub ainult poliitilist ebakindlust.
Euroopa Liit ja selle euroala võitleb jätkuvalt Kreekat pureva rahanduskriisiga. Kui mingist edasiminekust rääkida, siis vaid sellest, et ennustustele vaatamata püsib Kreeka euroalas ja see ei näita lagunemismärke.
Kuidas on ELi tervis üldiselt, on raske öelda, brittide võimalik väljajäämine oleks löök nii Ühendkuningriigile kui ELile. Teised rahalistes raskustes Euroopa riigid on suutnud valusate kärbetega oma majanduslikku olukorda parandada, kuid uus aasta tõusu ei ennusta.
Ameerika Ühendriikides on jäänud vähe aega vabariiklaste ja demokraatide vahel kokkuleppe saavutamiseks, kuidas korraldada riigi rahaasju. Vastasel korral seisvat USA fiskaalkuristiku äärel. Seda pilti oleks Nikita Hruštšov tahtnud näha!
Kevadel Vene presidendi toolile istunud Vladimir Putin on lõplikult kasutusele võtnud mingi imetabase, vaid Venemaale iseloomuliku demokraatia ja inimõigused. Ehk kõik teised mujal rikuvad, kuid Venemaal on kõik kõige paremas korras. Moskva soovimatus teistega arvestada külvab jahedust Venemaa ja Euroopa riikide suhetes.
2012. aasta jääb maailmast meelde vägivaldse ja verisena.