/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Eelmise aasta lõpul läks nii, et selgitasin enamikus oma kommentaarides Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuvat. Olulist sündis mujalgi, ent kui Tallinna meedia tõmbus ühe väljast antud märguande peale Lähis-Ida kajastamisel tagasi, siis lihtsalt tuli kusagil jätkuvalt analüüsida seda, mille nimel Eesti poisid hukkuvad või oma tervist kaotavad.
Ühtmoodi hingav tervik
Muslimiriikide rida Põhja-Aafrikast Afganistani ja Pakistanini välja on ühtmoodi hingav tervik, kus sõjategevus ja nüüd ka revolutsioonid on möllanud 2001. aastast peale ehk kauem kui esimene ja teine maailmasõda kokku.
Toimuvast arusaamises pole midagi ületamatut – piirkonnas, kus usul on määrav roll, tuleb väljast sekkumisega üht usurühma võimu juures teisega asendades arvestada, et sellega ei lepita aastakümneid. Kui üldse.
Paraku just säärase seisu sünnitas USA-Inglismaa ja selgelt kolmanda riigi õhutusel tehtud interventsioon Iraagis 2003. aastal, millega seati sunniitide asemel võimule šiiidid. Viimaste mõju kärpimiseks vallandati surve šiiitide regionaalsele liidrile Iraanile.
Teadu läksid mõlemad ponnistused nihu: Iraagis käib tapmine edasi ja Iraani suhtes pidas Barack Obama mullu targemaks panustada mitte jõule, vaid diplomaatiale.
Muslimi vennaskonna tõus
Kui George Bushi kergekäeliselt algatatud rünnakud Afganistanile ja Iraagile olid põhjendatavad sellega, et USA oli veel nagu maailma naba – mida ta 1989–2001 kindlasti ka oli – ja võis loota oma tahte pealejäämisele, siis otsus Süürias võim ühelt usulahult teisele anda langetati maailmas, kus domineeris mitu võimukeskust ja kus kõigil oli silme ees Iraagi negatiivne kogemus.
Selle kergekäelise otsuse eestvedaja oli tollane Prantsuse president Nicolas Sarkozy, kellele jäi Tuneesia ja Egiptuse revolutsiooni mahamagamisest ja oma sealsete kamraadide kukutamisest justkui väheseks. Läbikukkumiste n-ö korvamiseks tuli kukutada teiste toetatud diktaatoreid. Edu vihatud Muammar al-Gaddafi vastu tiivustas, ent Süüria polnud ju Liibüa.
Sellele vaatamata arutleti – ka Eestis – jaanuaris 2012 Assadi-järgse Süüria üle.
Praegu on tegu hoopiski Sarkozy-järgse Prantsusmaaga, Bashar al-Assadi püsimine võimul aga kinnitab, et ka kõige paremini väljast relvastatud ja toetatud kodusõja pool pole võimeline võitma, kui vastaspoolel on piisavalt toetust rahva hulgas – Assadile lojaalsed relvajõud ei püsiks selleta kahte päevagi.
Pariisi-Londoni-Washingtoni aetud poliitika (Süüria sõbrad jmt) ebaõnnestumise kinnituseks sai kohalike ehk Araabia Maade Liiga esindaja Lakhdar Brahimi (asendas ÜRO ehk mittekohalike esindajat Kofi Annani) detsembri lõpul välja käidud soov lähtuda Genfi 30. juuni ehk USA, Venemaa, Hiina ja kõigi teiste mõjukate ning mitte Süüria sõprade (USA, Eesti jt) neljast kokkuleppest.
Eks näis, kas suudetakse teist Iraaki ja konflikti üleminekut naaberriikidesse vältida. Aga see on mõeldav, sest Gaddafit, Assadi ja Mahmoud Ahmadinejadi ning ajatollasid jahtides oli Läänel kahe silma vahele ja kohalike sõjaväelaste varju jäänud muslimi vennaskond, kellega ei arvestatud ja kes ometi tõusis kindlalt Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida revolutsioonide peategijaks.
Nende mittearvestamise osas tasub meenutada, et oma eesistuja rolli G8s kasutades kutsus Sarkozy mais 2011 selle tippkohtumisele Tuneesia ja Egiptuse esimesed revolutsioonijärgsed valitsusjuhidki. Ju siis arvestasid kõigi G8 riikide liidrid sellega, et nood ajutised jäävadki võimule.
Pool aastat hiljem oli juba tegu teise reaalsusega. Ja kui muslimivendadele lisada Türgi samuti islamistlik valitsus, kes ühinenult soovivad kas või Süürias sootuks teistsugust lahendust kui USA ja Euroopa Liit ning Venemaa ja Hiina, siis ongi olemas pilt mitme keskusega ja kiirelt muutuvast maailmast. Osavõtjate arv peaks omakorda tegema selgeks, et ei saagi olla vaid ühele sündmustest osavõtjale sobivat lahendust – sünnib see, mis rahuldab mitut tegijat, kellel kõigil on eri huvid.
Euroopa – kõik võrdsed, ent otsustajaid kaks
Eesti peamiseks tegutsemisareeniks jäid mullu mõistagi kriisi sattunud Euroopa Liit ja eurotsoon. Ilmnes paljutki, mida liitumiskõnelusi pidades ja liitumistuhinas tähele ei pandud või teadlikult ignoreeriti.
Kas või kurikuulus kurtmine meie põllumeeste halvema seisu pärast – neid küsimusi võinuks ja pidanuks lahendama liitumiskõneluste käigus, kus vanad ELi maad teadlikult rääkisid iga kandidaadiga eraldi ja kandidaadid ei üritanudki selgi kokku lüüa ning koguni parastasid Poolat, kui too endi ja ühtlasi kõigi Ida-Euroopa riikide põllumeeste tarvis midagi siiski 24. tunnil 2002.–2003. aastal välja kauples.
Eesti võimuladvik mõtles juba toona ainult endale – Eesti esimene europarlamendi valimisseadus kirjutati ju selgelt vaid valitud seltskonnale – ja nüüd vabandatakse end pigem jutuga, et näete, Brüssel ei lase midagi teha. Paraku on selles kõvasti tõtt, sest kord kättevõidetud privileegidest, mugavast poliitikast ja võimust ei soovi keegi loobuda.
Mis teha, kui reaalseid otsustajaid on vaid kaks, Berliin ja Pariis. Miks nii, on küsimus iga riigi võimukandjatele, ent sellele ju ei anta vastust!
Pisut paremini läks ootamatult kaela langenud kohustusega maksta kinni teiste riikide laristamine. ELiga ühinedes sellest ei räägitud, kuid ühtäkki hakati selgeks tegema, et me olla sellega ehk täpsemalt suveräänsuse äraandmisega ise nõustunud.
Eesti võimuparteiga seotud juristid kombineerisid kokku paberi ehk rahvale anti küll mingi selgitus oma juhtide käitumise õigustamiseks, ent kõik ju näevad, et ELi karavan läheb edasi.
Vanaviisi, sest kui kõik on Euroopa esilaenaja ja sellelt endale teenija otsustada, siis laenamisele lõppu ei tulegi.
Õnneks polnud raske märgata, et piisas teise erakonna võimuletulekust Pariisis, kui midagi hakkas muutuma. Valitsuste vahetusi Kreekas, Portugalis, Hispaanias, Itaalias meenutades peaks olema selge, et midagi radikaalselt uut võib ELis ja eurotsoonis sündida vaid siis, kui kriis annab enamikus riikides uue valitsuse. Loodetavasti saab see osaliselt teoks just 2013. aastal.
Vanade tegijate soovimatus-jõuetus midagi muuta tuli kenasti välja ka USAs, kus vabariiklaste vähemus soostus Obama uue maksustamisettepaneku vastu võtma alles 25. tunnil. Teadu põrus Francois Hollande’i valitsus samasisulise ettepanekuga Prantsusmaal, ent loodetavasti tähendavad need tagasilöögid Kapitooliumil ja Pariisis vaid tõsiste lahingute algust, sest jätkuv kriis nõuab uusi lahendusi. Ja selleks kõigi võimaluste kaasamist, mida kinnitab mitmes riigis alanud rünnak rikastele maksupetturitele ja maksuparadiisidele.
Eestlased andsid kriisi ajal oma võimukoalitsioonile uue mandaadi jätkamiseks. Eks tänu sellele on Eesti hääl Brüsseli otsustustelaua taga valjem kui kunagi varem ja meie rahanduspoliitika sümbolit Jürgen Ligi pakuti isegi eurotsooni uueks koordinaatoriks.
Auklik poliitika ja auk Balkanil
Eesti e-lahendused on juba aastaid olnud Euroopa Liidu ja selle laienemise reklaamimise nipid.
Paraku tabasid laienemispoliitikat 2012. aastal tõsised tagasilöögid Serbias, Gruusias ja Ukrainas. Valusaim neist on ilmselt Gruusia, mille uus valitsus peab jätkuvalt kõnelusi ELi ja NATOga, ent usk eriti viimasega liitumiseks on kõvasti kannatada saanud.
Esimese vabandusena demokraatlikuks võimuvahetuseks kuulutatu aga tüürib uue diktatuuri suunas – 28. detsembril tühistas võimupartei ülejooksikute toetusel (vana) presidendi veto, uue valitsuse poolt poliitvangideks kuulutatud Venemaa spioonidena kinnimõistetud saavad kohe vabaks ja koos on ka pool miljonit allkirja Mihheil Saakašvili kohese tagandamise nõudega. Nii et ärevust kui palju.
Tegelikult algas Serbia ja Gruusia tagasimängimine Moskva orbiiti 2006. aastal, kui Euroopa Liit ootamatult keeldus Palestiina riigi ja seejärel Londoni algatusel muslimite Kosovo riigi väljakuulutamisest. Formaalselt lükati nende loomine edasi, kuid lisaajast piisas, et Venemaa, kasutades USA veninud sõdu ja luues erisuhted (Nord Stream) Berliini ja Pariisiga, sai alustada vastumängu.
Vladimir Putini kuulus ”Venemaa väärilise austamise“ kõne Münchenis kõlas ju veebruaris 2007 ja mitte enne!
Kolm kuud hiljem lubati Belgradis taas Vene-Valgevene-Serbia ühisriiki ja ehkki lääneriikide ühisponnistused muutsid Serbia võimutippu veel kahel korral õiges suunas, tuli kosovolastel oma riik ikkagi ise välja kuulutada.
Moskva aga sai Berliini-Pariisi kaasabil vabad käed, et 2008. aastal osavalt sekkuda Gruusias ja mullu mais nautida Kremli-meelsete võitu Serbias.
Serbia uus president kordas detsembriski (2012), et NATOga liitumist ei tule kunagi, ELiga räägitakse jõupositsioonilt ja 11. jaanuaril pannakse lauale Belgradi visioon ”Kosovo ja Metohhiast“ ehk pikaajalise poliitmängu projekt, mis tähendab uut auku muidu ühtsena mõjuvas Euroopas.
See auk pole mitte teine Šveits, vaid naabrit eitav ja Moskva-meelne enklaav Balkanil.
Kui arvestada ELi juhttandemi kõhklusi Nabucco projekti puhul, mis toimetanuks Kesk-Aasia gaasi läbi Lõuna-Kaukaasia Euroopasse, ja toetust, mida anti Putini South Streami projektile (selle elluviimine algas detsembris 2012), mille trass kulgeb läbi Põhja-Kaukaasia ja läheb nüüd ka Serbiast läbi, tuleb enamikul ELi liikmesmaadel tunnistada, et nemad ise ja ”ühtse Euroopa“ projekt jäid kaotajaks suurriikide kahe suure strateegilise projekti võistluses.
Kaotajaks osutus ka Ukraina, sest Venemaa mõlemad suurprojektid Nord Stream ja South Stream, mille ärijuhtideks on Saksamaa ekspoliitikud, toovad gaasi Euroopasse n-ö meritsi ehk Valgevene ja Ukraina mullas olevaid torusid eirates. Arusaadavalt on Minskil ja Kiievil põhjust rahulolematuseks, ent tekkinud ja tekkiv uus seis pakub ühtlasi ootamatuid lahendusi ja ümbermängimisi.
Hiina tuleb ise kohale
Palju räägitud Hiina esilekerkimine on hoos. Kui kiputakse tegelikkust varjutama juttudega, et hiinlased ise eitavad seda ja oma hegemoonia soovi, siis tasub teada, et juba 20 aastat õpetatakse hiinlasi rääkima Deng Xiaopingi taoguang yanghui ehk oma taotluste pisendamise vaimus. Hiina positsioon nr 2 maailmas on reaalsus, raskusi on selle tunnetamisega.
Hiina tõusmine liidriks ei tähenda mitte kõige olulise ülekolimist sinna – ta tõuseb liidriks tänu oma majandustegevuse tekitamisele ja kasvatamisele mujal maailmas. Samamoodi nagu seda tegid varem Ameerika Ühendriigid.
Aprillis 2012 kutsuti kõik Ida-Euroopa liidrid Varssavi, kus Hiina peaminister pakkus neile – ja mitte ELi vanadele olijatele – laene ja investeeringuid. Et Brüsseli eitav hoiak oli teada (kas mitte selle nahka ei läinud näiteks ka Tallinna sadama koostööprojekt Hiina 6. sadamaga?), siis positiivseid reageeringuid nagu polnudki.
Möödus kõigest kuu ja hakkasid tulema teated Hiina kapitalipaigutustest Valgevenesse ja seejärel Ukrainasse. Ikka miljardites dollarites ja gaasi-naftatöötlemisse, kus Hiina võtab arusaadavalt sisse koha, mis siiani kuulus Venemaale.
Huvitav oleks teada, et kui Putin ja Gerhard Schröder kavandasid merepõhja kasutades Ida-Euroopa ignoreerimist, kas neil tuli pähe võimalus, et n-ö vahepeale ilmub just Hiina, kelle kohalolek tugevdab Valgevene-Ukraina iseseisvust ja ühtaegu nende Euroopa kurssi?
On vaid aja küsimus, millal näiteks Valgevenesse rajatav Hiina tööstuspark hakkab leidma kaasalööjaid Euroopa Liidu mõlemast osast: Euroopa suurriigid on korduvalt näidanud, et oma majandushuvide nimel, pealegi kriisi ajal, võidakse olla põhiväärtuste tõlgendamisel paindlikkus ise.
Venemaa muutus tõesti
2011. aasta detsembris alanud ja suveni jätkunud demonstratsioonid ja miitingud näitasid venemaalaste valmisolekut demokraatia eest võidelda. Protest küpses kaua, ent osutus võimsamaks ja visamaks, kui seda osati eeldada.
Tegemist oli tulemusliku massivõitlusega: parteide ja valimisseadusi muudeti, kubernere hakatakse uuesti otse valima jne, mis kõik loob täiesti uue olukorra selle aasta lõpul toimuvate kohalike valimiste eel. Osa nendest sammudest (seitsme protsendi künnise alandamine viiele protsendile jt) olid režiimil endal ammu välja mõeldud, ent nende ennetav kehtestamine altpoolt tulnud surve tõttu sünnitas massides usu enesesse.
Režiimi üllatajaks oli kindlasti ka oma ja mitte režiimi kavandatud teed läinud ärimees Mihhail Prohhorov oma parteiga. Peamiseks uueks julgen siiski pidada võitlust korruptsiooni ja riigivarguse vastu, mis formaalselt on käinud vaat et kogu Putini aja, ent sai uue ja konkreetse sisu olukorras, kus ”varaste ja sulide“ vastu tänavatele tulnute lahkumiseks sealt peeti vajalikuks hakata võimukandjaid ohverdama. Ja ennäe, protsess käivitus.
Hämmastaval kombel on löögi all režiimi üks põhitugedest – armee ladvik. Arvestades seal toimunu senist avalikustamist, on see parim kinnitus, et Venemaal midagi muutub. Mõistagi võivad paljastamised iga hetk seiskuda, ent kuni opositsioon suudab rahva tänavaile tuua, püsib lootus võimu paremustumiseks.
Obama uus aasta
Mustanahaline mees Ameerika eesotsas teeb jätkuvalt imet, kui mainida juba selle aasta teisel tunnil toimunud Kongressi ärarääkimist enda poliitika kasuks.
Ameeriklasi on raske muuta, mida näitab kurikuulsa koolilaste tapmise finaal: hakatakse relvastama õpetajaid, et tulistada ihkavad kurikaelad enam kooli ei tuleks ...
Küll loodetakse lõpetada sõdimine Afganistanis, kuid kas suudetakse piirduda sinna jäetavate sõjabaasidega, näitab aeg. Barack Obama ja demokraatide varasemaid kavu arvestades võib eeldada suuremat survet Iisraelile, et too võimaldaks Palestiina riigi järkjärgulist teket.
Teiseks põhimõttelise muudatuse areeniks peaksid saama USA ja Ladina-Ameerika suhted, kus juba mullu vormistati lõunalaste seisukoht, et järgmisele tippkohtumisele tullakse vaid siis, kui USA on tühistanud 1963. aastal kehtestatud majandusblokaadi Kuubale.
Kolmandaks peaks juba 2013. aastal saama selgeks, mida tähendab Obama lubadus viia USA välispoliitika raskuspunkt Aasiale.