Pärnu muusikaskeene väljavaated

Heiko Leesment. Foto: PP

Möödunud aastal avaldas Soome ansambel Murmansk albumi “Rüütli“ ja nende napisõnaline pressiteade viitas selle nime seosele Pärnuga. Selgub, et Soome tumedama indie-muusika viljelejad sõitsid just Pärnusse, kus elasid jõe ääres tuttava ema majas ja ahmisid sisse siirast inspireerivat emotsiooni ning realiseerisid seda majja üles seatud võimendusega proovi tehes.

Muul ajal kütsid noored soome muusikud mittesoojapidavat maja, kirusid külma ja pistsid rinda mökkihöperyys’iga (klaustrofoobia). Neil jagus Pärnu ja siinse õhkkonna jaoks vaid kiidusõnu, see on vinge linn, mida nad suviti varemgi külastanud. Kahtlemata oli seda kõike üllatav ja äärmiselt positiivne lugeda, sest erinevalt Pärnu muusikaskeene ajaloost ei ole meie linn enam ammu muusikalises mõttes tõmbekeskus. Miks?

Oleme ausad, Pärnus elamine on raskendatud, sest väljavaated tööle ja kõrgharidusele on piiratud, et mitte öelda pea võimatud. Seetõttu katkeb kahjuks noorte muusikute seos Pärnuga valdavalt pärast gümnaasiumi lõppu ja varem või hiljem neelavad tõmbekeskused Tallinn ja Tartu noored talendid.

Ärge mõistke valesti, see pole hala, vaid neutraalne tõdemus, sest minu teada ei toimu inimeste ümberpaiknemised enam ammu toidu lähedale, vaid sinna, kus on raha ja võimalused. Kõige tipuks vananeva elanikkonnaga ja peamiselt vanemaid turiste taastusraviga peibutav linn annab oma vastavasisulise kultuurieluga tugevalt alust selleks, et siit ära minna.

Halva süldimuusika võidukäik

Oleme Päikeseraadio eetris kõlava “Äikeseraadio” toimetusega kahe aasta jooksul hoidnud kätt Pärnu muusikaelu pulsil, kaasanud saadetesse siin esinevaid artiste, esitlenud uut Pärnumaal tehtavat muusikat, valinud kuulajatega parimat kodukandi muusikute tehtud lugu.

Selle kõige juures oleme kuulajaid teavitanud Pärnumaal toimuvatest üritustest. Kusjuures tegemist pole olnud Pärnu lokaalide ostetud reklaamiga, vaid oleme seda muusikasaatena ise vajalikuks pidanud ja teinud tasuta.

Kahe aasta jooksul oleme igal kolmapäeval heitnud sõltumatu pilgu meelelahutusasutuste programmile, kust vaatab vastu ennekõike halb süldimuusika. Muusika, mida kuuled joomise ja söögi taustaks igas kahtlase väärtusega urkas nii meil kui mujal.

Nende õuduste repertuaar on sama ja nende artistide helikeel on identne teiste ametivendade omaga. Arusaadavalt on selle muusika n-ö tellijaks tarbijaskond – seesama vananev sihtgrupp, kellele meie linna kultuurielu suuremas osas suunatud on. Kahjuks!

Meenub suvine intsident, kui halva süldimuusika artist Hommiku tänaval üritas volüümi valjendades summutada paarsada meetrit eemal A.P.T.E.K-i terrassil kontserti andnud esinejat. Võigas ja kahetsusväärne vaatemäng, mille kannatavaks tunnistajaks publik.

Retrospektiivne eneseleidmine

Pärnumaal on muusikaeluga olnud väga hästi. Meil on au olla Eesti rokkmuusika ajaloos fundamentaalsel kohal, sest 1969. aastal toimus Sindis üks esimesi Eesti rokkmuusika festivale. Eelmisel aastal tähistas Pärnu esimene rokkbänd Syrius oma 45. aastapäeva ja nad on ilmselt Eesti vanim kontserte andev bänd.

90ndate puhul ei saa me mööda vaadata Eesti üheks olulisemaks muusikasündmuseks kasvanud „Mai musa festist“ ja alternatiivmuusika mekast Rohelisest salongist.

Edaspidisest ajast meenuvad arengud Eesti esimeseks tööstusliku arhitektuuri ja alternatiivkultuuri ühiseksistentsi sümboliks, pean silmas Waldhofi klubi. Hiljem sündisid analoogse lahendusega lokaalid juba pealinnas ja mujalgi. Pole liialdus, et väga suur osa 90ndate põnevaimast Eesti muusikast salvestati Pärnus Mai kultuurikeskuse stuudios. Sel kümnendil räägiti Pärnust kui metalli ja hiphopi pealinnast.

2000. aastal toimus Waldhofis esimene tõsisem sisekontsert Eestis, kui 15. aprillil astus seal lavale sensatsiooniline Cannibal Corpse. Piletimüügist ja korraldusest räägitakse uskumatuid lugusid. Peale selle avas Pärnus sama kümnendi alguses uksed Eesti seni ainuke punkrokkmuusika klubi, mille mantlipärijaks hilisem Mai keskuse keldris tegutsenud rokiklubi.

Tõelise sensatsiooni Eesti muusikas põhjustasid Pärnu noortebändid Mushy, Bedwetters ja Rivo Kingi koos Paingreediga. Neist Bedwetters oli ilmselt esimene kohalik kollektiiv, kes rahvusvahelisel areenil tähelepanu äratas MTV Euroopa uue heli auhinna võiduga. Seda nimekirja võiks jätkata, sest märke elust ja edust jagub.

Vaatamata sellele, et möödanik tundub alati helgem ja süldimuusika on jätkuvalt domineeriv jõud meie kodulinna muusikas, pole olukord sugugi nutune. Hiljuti lisandus Eesti popmuusika maastikule uus superstaar – Rasmus Rändvee Pärnust, haarates pildile oma bändi Facelift Deer.

Pärnus muusikuteed alustanud kitarrist ja laululooja Erki Pärnoja võitis bändiga Ewert & The Two Dragons Euroopa piirimurdja auhinna. Legshaker ja Sibyl Vane on esimesed kodulinnas resideerivad bändid, kelle debüütalbumite vastukaja ulatus Eestist väljapoole. Häädemeestelt pärit Jakob Juhkami debüütalbumi märkisid paljud kriitikud 2012. aasta olulisima albumina. Seda nimekirja saab jätkata päris pikalt.

Pärnu muusika eksport?

Vaba Eesti muusika elab praegu ilmselgelt üht oma ajaloo mitmekülgseimat ja põnevaimat perioodi. Meil on esimesed märgid edukast muusikaekspordist. Käivitunud on mitmesugused ettevõtmised, mis harjumuslikult kodupublikule toimivat Eesti muusikatööstust n-ö õigele rajale aitavad. Eduloo taga on muidugi suuresti Tallinn Music Weeki nimetuse alla koondunud tegusate inimeste seltskond, kes on Ewert & Two Dragonsi eduga tõestanud seda, millest Eestis pärast Nõukogude Liidu lagunemist on unistatud – pääseda läände.

Kahjuks on Pärnu muusikaelu potentsiaal ja võimalused mitme tundmatuga võrrandi nii kaugetes otstes, et nende kokku löömisel on raske isegi nulli saavutada. Kunagi äärmiselt tugeva subkultuurse linnana Eesti muusika kaardil püsinud kaubasadamast on saanud tühi ja kõle paik, kus muusikud tunnevad end võõrkehadena ja otsivad väljundeid mujalt.

Pärnus puuduvad läbimõeldud muusikaüritused. Peavoolu klubindus, süldi- ja klassikaline muusika on fragment muusikalisest paletist, mis õnneks Pärnus on esindatud. Esimene toob kokku (tülikaid) joobareid, kes kaklema kipuvad, ja viimane on ainus boonus, millega Pärnu üldse Eesti muusikaürituste kalendris välja joonistub.

Kahjuks on see tihti retoorika, mida kohalikud poliitikud kasutavad. Vähe räägitakse sellest, et Eesti alternatiivmuusika olulisim sündmus elutseb hoopis Kilingi-Nõmmes. „Schilling“ on nüüdisaja hipsteri subkultuuri sünonüüm, mis õhustikult meenutab ülimenukat „Positivuse“ festivali Salacgrivas.

Optimistlikud tulevikukuvandid

Lätlased on meile nii lähedal kasvatanud Baltimaade suurima suvemuusikaürituse „Positivuse“. Kaks aastat tagasi oli see festival esimest korda ametlikult välja müüdud ja seda külastab umbes viis korda rohkem inimesi kui tipphetkel „Rabarocki“.

Samal ajal on Salacgriva sarnaselt Kilingi-Nõmmega perifeerne asula, kus talvel suurt midagi ette võtta pole. Mõlema puhul olen proovinud.

„Positivus“ on märk lõunanaabrite läbimõeldud muusikatööstusest, sest kui sündis mõte teha festival, pandi paika kriteeriumid – lihtne ligipääs ja mere lähedus. Festival koos publikuga kasvab korraldajate nägu ja seepärast ongi saanud „Positivusest“ fenomen, mida “Tere, Pärnu suvest!” ega „Watergate’ist“ ei saanud ega saa nüüdki. Levimuusikaski on uute edulugude sünni taga ennekõike toetussüsteemid, ükskõik mis kujul.

Toetus ei pea märkima eraldatud rahanumbrit, vaid võib olla retoorika ja võimalused, mida antakse kohalikele noortele muusikutele. Pärnumaa noorte muusikute ainsaks väljundiks ei tohi olla võistumängimine „Bändomaania“ konkursil. Vaja on midagi enamat.

Märksõna võiks olla Pärnu muusika eksport, mis ühest küljest hõlmaks Pärnumaale klassikalise muusikaga seonduvale mainelt konkureerivate muusikaürituste tekitamist, aktuaalsete artistide kontsertide korraldamist siin, reaalsete kontserdisaalide rajamist, kohaliku muusikaekspordi sisulisi arutelusid.

Isegi eitades selle olulisust, on „Schilling“ selle tulevikumääraja esimese lehekülje täitnud. Ürituste publikuhuvi puudumise korral on küsimus eranditult pakutavate ürituste kvaliteedis (artistid, turundus jne) ja siin saavadki endale otsa vaadata kohalikud meelelahutustöösturid, kes programme koostavad ja üritusi korraldavad.

Pärnust kaugemale kõrgkooli suundunud noortel pole pidepunkti või meelelahutusüritust, mis neid siia tagasi tooks. “Augustiunetus” on ainus erand, aga see pole muidugi muusikakeskne. Siin elavatel noortel pole väljundeid ja arengud on visad.

Tuleb muuta paradigmat. Regionaalsetest fondidest jagatava raha juures tuleb varasemast rohkem klassikalisele muusikale ja rahvakultuurile suunatud võimaluste kõrvalt eraldada kvaliteetsele tänapäevasele meelelahutustööstusele.

Eespool mainitud kaks valdkonda on meie juured ja nendegi tähtsust ei tohi alatähtsustada, kuid pop-, sub- ja tänavakultuur on meie kollektiivset kultuuriruumi muutvad teisendid juba aastakümneid. Linna kultuuripoliitikat ilmestab elavalt see, et Nooruse maja nime kandev keskus on aastaid keskendunud vanurite tantsuõhtutele. Irooniline ja kurb.

Poliitikud on valijate peegel ja nad räägivad sellest, mida valijad neilt ootavad. Pärnu vananeva elanikkonnaga ja Eesti siserände suurenemise ohvrina on valinud retoorika, mis isegi ei loo aluseid noorsookultuuri ja eespool kirjeldatud Pärnu muusikaskeene jätkusuutlikkusele. Praegune vaikne ja vinduv kohalolek ei tähenda, et kõik on hästi.

Poliitikud peavad mõistma, et kultuuri- ja noorsootöö ei seisne vaid noortekeskuste elektriarvete maksmises, vaid laiemas võimaluste loomises, mis hakkaksid moel või teisel kujundama linna mainet meil ja välismaal ning – miks ka mitte – lõpuks linnale sisse tooma. Samamoodi peavad Pärnumaa ettevõtjad õppima, et meelelahutus ei seisne vanade mudelite kordamises, vaid ajaga kaasas käimises ja originaalsuses.

Aeg on kaasata diskussioonidesse mõtlevaid inimesi ja see võib poliitiliselt ja majanduslikult olla märksa populaarsem otsus kui jälle üks suvaline publikuhuvita retrofestival, mille sihtgruppi pole võimalik määratleda. Koostöö alaku!