Ehituspuusepa õpilase elukool Soome lahe teisel kaldal

Õpipoisist meistrini on käia tee, mida ametioskuste omandamise kõrval lihvib elukool, kus oma õppetunni võivad saada needki, kes Tallinnast 80 kilomeetrit põhja poole raha teenima sõites laevalt töölepinguta, vaid töövahendaja hea jutu peale maha astuvad. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kaks tulevast ehituspuuseppa otsustasid suvevaheajal teisel pool Soome lahte taskuraha teenida, panid kuulutuse soov.ee-sse ja sõitsid tööpakkumise peale kohale ning said elukoolist karmi õppetunni.

Eestis ametlikult registreeritud firma vahendusel Soome mitmes paigas katuseid paigaldanud noormeestel on saamata osa lubatud töötasust, firma esindaja vangerdab ennast e-kirjadest ja mobiilikõnedest aga kaugele.

“Kui hakkasin ootama viimast töötasu, tuli teema ümber keerutamist palju, mulle räägiti maast ja ilmast, mis ei olnud kumbki põhiküsimusega seotud,” nendib üks noormeestest, Martin. Tugeva õiglustundega inimesena tahab ta jagada õpetlikke kogemusi neile, kes on haaratud soovist põhjanaabrite juures kõva raha teenida.

Leping taskus

Pärnumaa kutsehariduskeskuse ehituspuuseppade eriala nelja parima õpilase hulgas Soomes välispraktikal käinud Martin sai õpipoisina seal igati positiivse kogemuse ja sellest tekkiski mõte minna pikal vaheajal üle lahe taskuraha teenima.

“Tööleminek oli meie oma algatus, ei tahtnud suve niisama mööda lasta, panime internetti kuulutuse, et otsime Soomes katusepanijana tööd,“ seletab Martin. „Üsna pea saime esimese telefonikõne, aga helistaja jutt oli ebamäärane: ise peate otsima objektid ja ruutmeetrid ning tasu kohta ei osatud midagi konkreetset öelda.”

Teine “kuulutuse peale” kõne oli konkreetsem ja noored haarasid tööpakkumisest kinni. Helistaja tutvustas end ühe katusefirma esindajana, rääkis, mida tuleb teha, millised on töötingimused, kui palju maksab ruutmeetri paigaldamine.

Poisid ei lasknud enam ajal tühja joosta. Tööpakkuja, mees vanuses nii 35–40, ootas neid oma autoga Tallinna sadamas ja teisel kaldal läks sõit läände Kokkolasse, kus oli esimene objekt. Eestlane majutas nad kolmetoalisesse korterisse, järgmisel hommikul viis tööandja nad esimesele tööpaigale.

Esmamulje järgi oli tegemist supertööandjaga, kes tundis tööd. Õpetas näiteks nii-öelda peenemaid võtteid, nagu korstnapleki paigaldamine, ja jututeemadest tal noortega puudu ei olnud.

Paraku kostis teistelt töötegijatelt kõrvu, et kes temaga läbi ei saa, ostku kähku tagasisõidupilet. Pärnu poiste töölepingut ta jutukaaslase sõnul sõlmima ei kiirustanud.

“Koolis on meil väga tugev majanduse ja ettevõtluse aluste õpetaja Rein Volberg, tema tundidest teadsime, et kõige tähtsam on ametlik tööleping, küsisime seda oma tööandjalt, kuni saime eestikeelse lepingu ja Soomes kehtiva registreerimisnumbri,” seletab Martin ametliku paberini jõudmist.

Tööobjektid vahetusid, ikka vana plekk maha, uus roovitus, aluskate, uus plekk peale. Elamistingimused olid suurepärased ja esimene rahagi jõudis kontole. Elu tundus noortele nagu muinasjutus ja miski ei viidanud, et selle lõpp ei tule just nii õnnelik, nagu arvata võis. Tõrge tekkis viimase töötasu maksmisega 1000 ruutmeetri suuruse katuse eest, mida noormehed paigaldasid ridaelamule paar nädalat. Neid kodumaalt võõrsile vahendanud firma esindaja lubas raha maksta nädalaga, siis hiljem, seejärel novembris, siis jõuludeks, siis …

Noormeeste palvel ei avalikusta me neile Soomes tööd andnud firma nime, kuid Pärnu Postimehe tellitud krediidiinfo faktiraportist järeldub, et kõnealune osaühing on registreeritud mais 2010, tegevusvaldkond on ehitiste viimistlus ja lõpetamine ning finantsnõustamine.

Jaanuari keskel ei olnud osaühingul olulisi maksuvõlgasid, kui jätta välja veidi üle 200eurone miinus maksu- ja tolliameti ees, mõneeurone intressivõlg ja esitamata jäänud maksudeklaratsioon. Noorte töövõtjatega tegelnu on osaühingu juhatuse liige ja selle ainus esindaja. Tema allkiri on Martini väitel töölepingul, mille lõpetamise kohta neil kui töövõtjatel infot ei ole.

“Viimase kõne tegin detsembri alguses, tööandja ütles, et vabanda, oleme nii pikale läinud selle maksmisega. Enne jõule saatsin talle e-kirja – tal on kolm aadressi –, vastust ei tulnud, nüüd otsustasin, et lähen tööinspektsiooni,” on Martin söakas.

Laiendatud kogemus

Tema ja sõbra kaart, mida lauale käia, on nende küsimisel koostatud tööleping, mis kinnitab, et tööd ei tehtud mustalt, seadustele vilistades. Objektil võttis Soome-poolne projektijuht projektile ka töömeeste allkirjad ja iga tööpäeva kohta peeti noorte sõnade järgi arvestust, kui palju ja mida on tehtud. Ega nad ju päris tundmatus kohas enda ütlust mööda vette hüpanudki.

Enne Soome sõitu surfasid nad internetis, foorumites, vaatasid, mida ühe või teise firma kohta seal isiklikest kogemustest räägitakse, ega leidnud midagi taunimisväärset.

Tagantjärele on küsimuste küsimus, mille kallal nad pead murravad, et kui tahad tööd teha, kogemusi saada, oskusi omandada, siis miks hiljem tuleb toituda tööandja lubadustest ja kui mõõt täis, astuda sisse tööinspektsiooni uksest. Ehk lühidalt: kuidas teada, keda ikkagi usaldada?

“Kirjeldatud näite puhul on hea see, et noormeestel on taskus kirjalik tööleping, just selle abil saab tõendada töösuhet, töötasu, tööle asumise aega ja muid olulisi tingimusi,” mainib tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni juhataja Ilona Küüts.

Tööinspektsiooni jõuab muresid töötasu maksmata jätmise pärast siin- ja sealpool Soome lahte.

“Tavaliselt viitab tööandja rahalistele raskustele, näiteks töö tellija on jäänud võlgu töövõtjale/tööandjale ja see omakorda töötajatele, samas kannab äririski siiski tööandja ja töötasu võlgnevuse korral on töötajal mitu seadusest tulevat käitumise võimalust,” selgitab ta.

Üks võimalusi on töövaidlusavalduse kirjutamine saamata jäänud töötasu nõudes töövaidluskomisjonile või hagiavaldus kohtule, aga olulise töötasu maksmisega viivitamisel võib esitada tööandjale kirjaliku avalduse töölepingu ülesütlemiseks, millega kaasneb tööandja kohustus maksta töötajale hüvitis kolme kuu keskmise töötasu määras.

“Kui tööandja ei vaidlusta sellist ülesütlemist 30 kalendripäeva jooksul ega saa õigust, ongi tööleping sel põhjusel lõpetatud,” märgib Küüts.

Isegi e-kirjad

Küüts räägib, et komisjonis on sagedased juhtumid, kus töötaja suundub Soome kirjaliku töölepinguta ega ole isegi suuliselt töötingimustes kokku leppinud. Tal on olnud vaid põgus jutuajamine tööandja esindajaga või astub ta laevale Soomes töötava tuttava jutu peale, teades, et uutele tööobjektidele on vaja uusi töötajaid.

“Kõige aluseks on siiski kirjalik tööleping, eestikeelne ehk töötajale üheselt arusaadav, mis tuleb tingimata vormistada enne tööle asumist ja enne Eestist välja sõitmist,” rõhutab Küüts.

Tööleping väldib töösuhte ja töötingimuste tõendamise raskusi, suulistest kokkulepetest taganemist, võõrsile rahata jäämist. Kirjalikult tuleks kokku leppida sõidu- ja majutuskulude kandmine, kirjalik leping aitab tagada tööandja poolt maksude ja maksete kandmise õigesse kohta ja õigel ajal, vastasel juhul võib töötaja jääda sotsiaalsete tagatisteta.

Küüts soovitab alles hoida tõendusliku materjalina muu hulgas töötaja ja tööandja vahelise e-kirjavahetuse ja telefonisõnumid.

“Kui töötasu suurust ei ole võimalik tõendada, tasub teada, et Soomes tuleb kõigile maksta ühesugust töötasu – vähemalt vastava kutsealaliidu, näiteks ehitusliidu kollektiivlepingus märgitud töötasu alammäära, ja töövaidluskomisjon on sageli lähtunud Soomes töötanu tõendamata töötasu korral just vastava alaliidu kollektiivlepingus näidatud töötasust,” selgitab Küüts, tuginedes praktikuna umbsõlmede harutamise võimalustele.