/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Briti peaministri David Cameroni üleeilset kõnet oli mõnda aega oodatud. Selles pidi ta sõnastama brittide suhtumise Euroopa Liitu ja Ühendkuningriigi edasise tegevuskava. Valdavalt on Cameron siiani saanud oma kõnes öeldu eest mööda päid-jalgu. Euroopa sallimatus teistsugusesse arvamusse on lihtsalt jahmatav. Ometi tuleks Cameroni kõnet võtta rahulikult ja uurida, millega saareriigi elanikud rahul ei ole.
Brittide arvates peaks Euroopa Liit rohkem arvestama riikide omapära, mitte mõõtma ühe mõõduga.
Vaja on auditit, mida Brüssel peaks koordineerima ja mida mitte. Võimu tsentraliseerimine kesktasandile tuleb tagasi pöörata. Liiga palju igapäevaelu puudutavaid otsuseid tehakse Brüsselis, rohkem võimu rahvusparlamentidele. Vähendada eurobürokraatiat.
Mis saaks kellelgi nende ettepanekute vastu olla? Nii, nagu ei suudetud rahvaste sulatuskatlas vormida nõukogude inimest, pole olemas Euroopa deemost. On Euroopa riigid oma eripäradega.
Tegelik pilt on aga selline, et EL üritab üha enam otsustusõigust endale võtta. Britid ja Cameron on siin selgelt vastuvoolu ujujad. Eurolollusi (näiteks keeld müüa üle kindla pikkuse suurt räime, mis tähendab kalade kastis üle mõõtmist) tuleb nagu saeveskist laudu. ELi riigid aga lasevad millegipärast kõrvad lonti ja lubavad eurokraatidel teha, mis pähe tuleb.
Asjakohane on seegi brittide soov, et muudatused, mis sunnivad euroala ühisraha päästmiseks koonduma, ei või kahjustada euroalast väljas olevate riikide huve ega killustada ühisturgu.
Nii lubabki Cameron, et kui valijad nad 2015. aastal võimule jätavad, toimub 2017 rahvahääletus, kas Ühendkuningriik jätkab ELis. Rahva hääl pidavat olema jumala hääl, aga just rahva arvamust püütakse ELis vältida, sest euroametnikud teavad ju kõige paremini, mis on inimestele hea.