/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2013/02/01/1551404t1h56fd.jpg)
Ajalugu on näidanud, et käre pakane ja paks lumi võivad lahingus olla vastase sõjamasinast hukutavamadki. Et aga talvekülmadest oma liitlast teha, korraldas Lääne kaitseringkond sel nädalal Eesti kaitseväelastele ja -liitlastele talvesõduri kursused.
“Me peame arvestama sellega, et Eesti on talveriik,” selgitas üks kursuste instruktoritest veebel Pirger Laur. Rahu ajal, tsiviiloludes on tema sõnade kohaselt üldjuhul lihtne: kui hakkab külm, lähed tuppa sooja. “Aga kui sa oledki õues ja sul ongi ainult see, mis sul seljas, ja ainult see varustus, mis sul kaasas – mis siis saab? Kuidas siis elus püsida, kuu aega, kaks kuud?” esitas Laur retoorilise küsimuse.
Pealegi ei pea ju sõdur karmides oludes mitte ainult elus püsima, vaid olema teovõimeline. Just seda silmas pidades koondatigi kõikidest kaitseringkondadest instruktorid viieks päevaks Pärnusse, et jagada neile kogemusi, kuidas teha talveolud enda liitlaseks, mitte vaenlaseks. “See, kes laseb end ilmastikuoludest kõige vähem heidutada, on võitja,” toonitas Laur.
Mugavus kaldub kasvama
On ju inimesed Lauri hinnangul järjest vähem suutlikud välistingimustega toime tulema. “Me lähme soojast kodust sooja autosse, sõidame sooja töökohta, sealt sõidame sooja poodi, sealt tagasi sooja koju,” on tänapäeva mugav linnaelu meid tema sõnutsi looduse kapriisidest võõrutanud.
Paraku võetakse sellised mugavusest tingitud harjumused ja tõekspidamised tihtilugu ajateenistussegi kaasa. Nii ei ole haruldane, et noored kaitseväkke tulnud mehed ei oska suusatada. Rääkimata siis suuskadel sõdimisest. Sestap algaski talvesõduri koolitus pärast esmaspäevast teoreetilist õpet suusakoolitusega Jõulumäe metsade vahel.
“On näha, et nendel meestel, kelle sünniaasta eelviimane number on seitse, läheb kordamine kiiremini, noorematele tuleb enne põhitõed selgeks teha,” rääkis Jõulumäel suusakoolitust korraldanud kapten Kaido Kivistik.
Ajalehele jäi küll teadmata Viru jalaväepataljoni kooseisu kuuluva seersant Germo Saare sünniaasta, ent mees kinnitas, et tema on igatahes väiksest poisist saadik suusatanud. Mitte et tal nüüd suusadrill mööda külgi alla oleks jooksnud. Poisikesena ju, rakmed vööl, seljakott seljas ja automaat kaelas, ei suusatatud.
Õpiti laskma ja liikuma
Kolmapäeva hommikul suuskas kõik see mees päev varem omandatud teadmisi proovile pannes Potsepa karjääri lähedale metsalaagrisse, kuhu jäädi reede hommikuni. “Vaatame, kuidas paikneda talvistes oludes, vaatame, kuidas külmaauku teha oma telki, kuidas saavutada võimalikult mugavad ööbimistingimused, milliseid küttevahendeid kasutada,” andis Laur ülevaate katsumustest, mis meestel läbi tuli teha.
On vana tõde, et kui laval on püss, peab pauku saama. Sama kehtib kaitseväelaste kohta, kellega prooviti järele, kuidas lumi mõjutab relvade ja laskemoona käitumist ning kuidas lumi tina eest kaitset pakub.
Harjutati lumisel maastikul suuskadega liikumist ja ründamist. Ilma suuskadeta poleks see Lauri sõnul mõeldavgi, kuna jalgsi oleks meetrises lumes sumbates liikumiskiirus viissada meetrit tunnis ja nõnda võib sõda enne läbi saada, kui mehed kohale jõuavad. Teisalt võib külm olla liikumisel abiks. “Kui suvetingimustes võib iga veekogu saada liikumisel takistuseks, siis korraliku külmaga, nagu meil praegu on olnud, võimaldavad need sinised laigud aega võita.”
Tahvlil kõike ei selgita
Et veel kiiremini liikuda, katsetati meestega sõidusuusatamist. Mis tähendab, et nende ette rakendati jalaväetransportöör BV 206 ehk bandwagen ja kihutati siis 25 kilomeetrit tunnis mööda talviseid teid-metsaradu, nõnda et lumi kahte lehte lendas.
“Kui eemalt vaadata, siis see tundub selline lõbus meelelahutus, mis kütab natuke emotsiooni ja adrenaliini, aga tegelikult see ei ole kõige olulisem,” ei tehta seda kursustel osalenud Kuperjanovi jalaväepataljoni kooseisus teeniva leitnant Raido Ossipi jutu järgi mitte sellepärast, et see on lihtsalt huvitav või äge. Vaid sellepärast, et nõnda toimides on reaalses olukorras võimalik energiat kokku hoida.
Tihti, nagu Ossip märkis, saabki lahingus määravaks see, kumb pool on osanud oma energiavarusid efektiivsemalt ja ratsionaalsemalt kasutada.
Õppused kulmineerusid eile hommikul jääaugu õppusega. “Ehk vaatame, mida siis teha, kui sisse kukud,” selgitas Laur. “See ei ole nii ohtlik. Inimeste mõttemaailmas võib see ohtlikum tunduda, kui tegelikult on.”
Ent ohutu on see ainult õigesti tegutsedes. “Muidu võib järgneda surm: alajahtumine, šokk – ja me jahtume nii maha, et meid enam ei ärata,” ei ole need Lauri kinnitusel kogemused, mida saaks edasi anda pelgalt teoreetiliselt, tahvli ja viltpliiatsiga.
Alguses on šokk
Koolituse läbinud Kaitseliidu Pärnumaa maleva veebel Hannes Aus tunnistas, et ega ta midagi uut ja senikogematut läbi ei elanud. Kui ehk jääauku sukeldumine välja arvata. Samal ajal on ta kalamehena varemgi sinna sattunud. “Aga siis ei olnud suuski jalas,” täpsustas Aus.
Klassikalisele reporteriküsimusele, mis tunne on täisvarustusega kõrist saadik jäisesse vette lartsatada, oli Ausil klassikaline vastus: “Hea.” Kõige keerukam olevat ümberpööramine ja väljatulek. “Sa pead ju tuldud teed tagasi tulema: keerad ennast ringi, lükkad seljakoti üle ääre ja tuled ise järele,” kirjeldas ta. “Alguses on see šokk, mis tekib, ja alles pärast, kui külm hakkab riietest läbi tungima ja kontideni jõuab, tunned külma.”
Üksteist aastat kaitseväes teeninud Ossip kinnitas, et kursus vastas tema ootustele sada protsenti. Iseäranis tahtis Ossip rõhutada, et niisugustes ekstreemsetes oludes, millele viie päeva jooksul keskenduti, sõltub ellujäämine füüsilisest ja vaimsest ettevalmistusest ja valmisolekust.
“Vaimne pingutus on võib-olla isegi mõnevõrra suurem kui füüsiline pingutus,” arutles Ossip. “Kui sa oled väsinud, siis sa ikkagi vahetad oma märjad riided ära, mitte ei jäta neid selga. Kui sul ei ole isu, siis sa sööd, kui sul ei ole janu, siis sa jood,” on vaimset distsipliini hoides üksus pikemas perspektiivis teovõimelisem. “Kui vaim annab alla ja sa ei taha endaga tegelda, muutud apaatseks, siis on löök kiire tulema.” Aga seda ei tohiks Eesti kaitsejõud oma kodu kaitstes endale lubada.
Ja et seda ei juhtuks, tulebki siinseid olusid nõnda tundma õppida, et me oskaksime kõige keerulisemadki olud enda kasuks pöörata. “Me peame olema parimad kodumaa kaitsjad, mitte ükski ameeriklane või kes tahes ei tohi meie riigi kaitses meist parem olla,” on Lauril sihid selged.