Pärnumaalane harjutab karjääris liustikuronimist

Pärnu-Jaagupi külje all elav Kristo Pärnik käib peaaegu iga päev Anelema karjääris, mille seinale äravooluveest moodustunud liustikel saab ta harjutada ka jääl ronimist. Foto: Urmas Luik

Pärnu-Jaagupi külje all elava Kristo Pärniku (28) unistuseks on minna Alpide liustikele mägironima. Et harjutamiseks paremat kohta ei ole, harjutab mees sobiva ilmaga peaaegu iga päev tundide viisi kodu lähedal Anelema karjääris.

Maal üles kasvanud Pärnikut on kogu elu köitnud matkamine ja looduses olek.

“Olen lapsest saadik käinud sõpradega telkimas, matkamas ja niisama seiklemas,” rääkis ta. “Olen osalenud Kaitseliidu orienteerumisvõistlustel. Mulle meeldib loodus ja üksinda uute kohtade avastamine.”

Kõrgusearmastus viis ronimiseni

Elektrikuna töötav Pärnumaa mees on enda kinnitusel läbi uurinud paljud põnevad Eestimaa paigad. Ta on seigelnud nii matkaradadel kui vanadel sõjaväeobjektidel.

“Eelmisel pühapäeval käisin Laagri Peeter Suure vanades katakombides,” tõi Pärnik näite. “Tegelikult ei tohi sinna kuni aprillini minna, sest seal on nahkhiirte talvitumispaik. Aga inimesed lähevad ikkagi, sest seal on võimas. Võtsin viimati kaasa sõbra, kes polnud kunagi varem koobastes käinud ja ta oli samamoodi täiesti hämmingus.”

Enne matkamist viib ta reeglina end külastatava kohaga kurssi. Vaatab kaarte, uurib internetist.

“Eks samal ajal ole huvitav minna kohta, mida ei tunne,” märkis Pärnik. “Alati valmistun enne matka korralikult – võtan kaasa toidumoona, vett, soojad riided, vastupidavad saapad. Kompass on olemas. Kõige tähtsam on pealamp, siis söögiasjad: nuga, kahvel, lusikas, toidunõud, termos, joogitops. Matkamise juures on väga olulised mugavad riided ja seljakott. Saabaste juurde kuuluvad talvel kindlasti säärised. Kui lume sees müttad ja sääriseid ei ole, tuleb lumi saabastesse ja sul on kohe jalad märjad. Sääristega saab igalt poolt läbi – nad hoiavad jalad kuivana ja samal ajal kaitsevad jalgu.”

Kulutas varustusele mitu tuhat

Rootsis madalamates mägedeski matkanud Pärnik avastas umbes kaks aastat tagasi, et talle meeldib kõrgustes, ja mõtiskles, et oleks ükskord tore näiteks Alpidesse matkata. Mägedes seiklemisel tuleb aga omakorda kasuks mägironimisoskus ja kuna tal parasjagu peale matkamise muud hobi ei olnud, otsustas ta mägironimist proovida.

“Anelema karjäär on kahjuks ainus koht Pärnumaal, kus saan käia ronimas,” nentis Pärnik. “Olen käinud küll vallavalitsuses rääkimas, et ehitaks Pärnu-Jaagupisse siseronimisseina, kahjuks ei ole see jutt kuhugi välja viinud. Pärnu spordihalli esialgsesse projektigi oli sisse kirjutatud ronimissein – aga seda ei ole seal. Ma ei saa aru, miks. Eestis on mägi- ja jääronimine tegelikult väga populaarne. Põhiline koht ronimiseks on Tallinna ümbrus, kus saab käia Astangul ja pankrannikul ronimas.”

Pärnik on siiani käinud ühel mägironimise koolitusel ja veebruari lõpus läheb teisele. Algul õppis mees kõike internetivideote vahendusel. Algajana pidi ta aga esmalt endale hankima mägironimisvarustuse, millele on kulutanud oma 2000 eurot. Nüüd tegeleb Pärnik aga parema varustuse hankimisega.

Liustikuronija varustusse kuuluvad muuhulgas kiiver, jääkirkad, kassid, ronimissussid, ronimisvöö, köis ja köiekaitse, magneesiumikott ja mitmesugused laskumisvahendid. Kõik asjad on müügil Pärnus matkapoes ja igale huvilise kättesaadavad.

“Mul on 123 eurot maksnud standardliustikukassid, mis sobivad ronimiseks 40–60kraadisel liustikul,” selgitas Pärnik. “Kahjuks ei saa nendega ronida siledal jääseinal, sellepärast plaanin kassid peagi kallimate vastu välja vahetada.”

Saabaste külge kinnitatavad teravate hammastega ronimiskassid vajavad Pärniku kinnitusel erihooldust. Näiteks tuleb neid viiliga teritada, sest käiamine muudab metalli tuliseks ja võib selle nii ära karastada, et ronides võib mõni hammas puruneda.

Köiekaitset soovitab ronimishuviline aga kõigile, kel mingigi turnimine kavas.

“Köiekaitse on mõeldud kohtadesse, kus on teravad kaljuääred või kui majadel laskutakse näiteks akende pesemiseks või lumerookimiseks,” tõi ta näite. “Köiekaitsmega ei pea kartma, et mõni terav plekinurk või kivi hõõrub köie katki. Kui köiel on mingigi kiud katki või ripakil, võid köie sisuliselt minema visata.”

Magneesiumiga hõõrutakse käed kokku enamasti suvel sooja ilmaga, sest see takistab käte higistamist.

“Kodused on juba täiesti harjunud, et kulutan nii palju raha ronimisvarustusele,” kinnitas mees. “Aga paljud huvilised on käinud mu hobi vaatamas ja neil on asi jäänud tihti just raha taha, sest varustus ju maksab.”

Harjutab ööselgi

Pärnikut näeb Halinga vallas Anelema karjääris, kust kaevandatakse dolomiiti, harjutamas peaaegu iga päev. Ainsaks takistuseks on ilm. “Kui on vihmane ja lögane või tuiskab, on ronimine täiesti välistatud, sest see on ohtlik,” märkis ta. “Pimeduse vastu aitab pealamp. Olen käinud näiteks vabal ajal ööselgi ronimas.”

Et tegu on kodulähedase kohaga, ronib Pärnik 16–20 meetri kõrguses karjääris tihti ilma turvaköieta.

“Kõik tuttavad peavad mind hulluks, et harrastan ilma köieta ronimist,” muigas ta. “Kuid tean, et olen köieta ronimisel palju hoolsam. Kui teen köiega, siis hakkan mõtlema, et teen suurema sammu, võtan kuskilt mõnest suvalisest kivist kinni. Võõras kohas ronin turvaköiega. Türisalu pangal laskusin 35 meetri kõrguselt köiega.”

Mehe ronimispäev algab, matkavarustus seljas, umbes neljakilomeetrise matkaga kodust karjääri. Seejärel teeb ta tublisti luuret.

Esmalt valib mõne loodusliku ankru, näiteks puu ja laskub nööri mööda alla karjääri. Siis uudistab karjääri seinu eri kohtadest, kust oleks hea üles ronida. Mõnes kohas on karjääri seinas looduslikust veest moodustunud viie-kuuemeetrised jääliustikud, mis on Pärniku lemmikkohad.

“Eks ikka imestatakse, kuidas julgen karjääris ronimas käia, siin on ju kõik lahtised kivid, vastupidiselt siseronimisseinale või pankrannikule,” ütles ta. “Mul on juhtunud õnnetusi, on kivi pähe kukkunud ja olen saanud natuke põrutada. Aga ronimine ongi ju ekstreemne ja see on minu enda risk – vastutan ise enda elu eest.”

Pärniku jutu järgi on mägironimise juures suur roll füüsilisel ettevalmistusel.

“Tähtsal kohal on käte ja jalgade füüsiline jõud, vaimne süsteem peab olema korras, ei tohi karta,” rääkis ta. “Kuigi ronimine ise on juba väga füüsiline ettevõtmine, teen eraldi trenni: käin jooksmas, teen kodus jõuharjutusi, nagu kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja tõmban lõuga.”

Tema suureks unistuseks on minna ronima päris mägedesse, kuid selleks napib esialgu raha. “Kas Alpidesse või siis üks võimalus on minna Gruusiasse. Seal pakutakse üht 5000meetrist mäge. Aga kõik tahab aega, planeerimist ja rahakogumist,” märkis Pärnik. “Enne kõrgematesse kohtadesse minekut tuleb läbida kursused ja teha endale selgeks meeskondliku ronimise põhitõed.”