Kommentaar: Millal võetakse Eestit Euroopa Liidus võrdsena?

Eesti peaminister Andrus Ansip Euroopa ülemkogul. Kas võrdne võrdsete hulgas või siiski mitte? Foto: Reuters

Euroopa Liidu uue pikaajalise eelarve tegemine võttis kaua aega ja kuna numbrid muutusid kõvasti (1053, 972, 960 miljardit eurot kulusid ja lõpuks kõigest 908 miljardit tulusid), on käibele paisatud sadu arve, millest iga mees midagi välja loeb ja riigi esindusisik ehk peaminister Andrus Ansip üksnes võidunumbrid.

Nii peabki olema, sama teevad kõik tema kolleegidki, ainult et Eestis ja enamikus Ida-Euroopa riikides tuleb kainenemine kohe, kui küsida: miks Eesti põllumees saab ikka kõigest pool sellest rahast, mida saavad tema kolleegid mujal Euroopas?

Küsimus on igati põhjendatud, sest toetused põllumajandusele ja otsetoetustele moodustavad 75 protsenti kogu Euroopa Liidu eelarvest. Elik Ansip ja suur osa Eesti euroametnikest tegelevad just selle raha jagamisega. Mõistagi ka ülejäänud 25 protsendiga, ent ...

Avalikkuse ette on juba 11 aastat (Eesti-ELi läbirääkimiste põllumajanduse peatükk suleti 2002) paisatud kõikvõimalikke rehkendusi ja seletusi, ent on selge: meie ebavõrdne olukord püsib ka aastal 2020 ja keegi ei ütle ega küsi, millal see ebavõrdne kohtlemine lõpeb. Mis meie põllumajandusest ja maaelust selle 11 aasta jooksul saanud on (allakäik oli ilmne veel 1997. aastal, kui meid kutsuti liitumiskõnelustele), pole vaja lisada.

10–15 aasta taguse olukorraga võrreldes on uus see, et põllumehi toetavad valitsus ja peaminister, riigikogugi tegi novembris 2012 avalduse Eesti põllumeeste võrdse kohtlemise nõudega, ja nüüd käiakse ridamisi Brüsselis protestimas.

Midagi nagu võideti, ent põllumeeste esirääkija lõputu mantra ”saame aru, et Brüssel meile rohkem eraldada ei saa“ kõlab teisel toonil kui omaaegne kuulus trots ”kui vaja, sööme kartulikoori“. Kuidas kellelegi, minule kõlab esimene lause praegu siiski nii, et ”oleme nõus kartulikoori sööma“. Mille kuradi pärast laseme oma põllumehi nöökida ja toimuvat koguni õigustada? Kui võrdsete liit, siis ikkagi kõigi jaoks ja kõiges ning kindlas teadmises, millal – suurde liitu astudes on see paratamatus – ebakõlad likvideeritakse. Miks seda meil pole, on lihtsalt seletatav: riigi Euroopa Liitu viinud toonane ladvik ei kaubelnud piisavalt, sest see võinuks ohustada isiklikku pääsu soojale kohale eurobürokraatias.

Sel riigile otsustaval ajal olid võimul Laari-Kallase-Ilvese (1999–2002 jaanuar) ja kahte maniskit puhastanud Kallase-Savisaare (2002–2003) valitsus. Tasub praegugi toonaseid lehti lugeda, kus uus peaminister süüdistab eilseid kolleege jäärapäisuses ehk venitamises ja järgneb niisugune tormijooks peatükkide sulgemisega, et isegi europarlament teeb Eestile sellekohase märkuse.

Erinevalt Eestist jätkasid Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari võitlust oma põllumeeste eest ja said selle, mis Eestile tagantjärele lisati. Igal juhul oli Eesti ise osaline ELi 2006–2013 eelarve tegemises, ent siis nokitseti omaette, sest Res Publica lammutas 2003–2005 Balti koostööd, kuni Leedu saadikud tulid aprillis 2005 Pärnusse Põhjamaade Nõukogu ja Balti Assamblee ühisistungile ilma juhtideta, tegemaks puust ette, et nii edasi ei saa. Õnneks järgnes Res Publica väljatõstmine valitsusest. Nüüd sujub Balti koostöö hästi, ent kaotatud aega ja positsioone on poliitikas raske tagasi võita.

Ebavõrdsete uus üksteise leidmine omab erilist väärtust, sest kogu ELi tabanud finants- ja majanduskriis jätkub ja kohe algab Küprose abipalve arutamine. Järjekordne arulageda laenupoliitika ja pankade kõikvõimsuse lugu. Tegu on tuntud offshore-firmade ja Vene oligarhide rahapesualaga, mille presidendiks on kohaliku kommunistliku partei juht Demetris Christofiadis, kes ELi tippkohtumistel piirab ja musitab vaid tippotsustajaid. Ehkki riigi panga kontodel olla Saksa luure andmetel koguni 150 miljardit, küsitakse ELilt kiireloomulist abi ligi 20 miljardit ja jälle oodatakse liikmesmaadelt solidaarsust.

Teine kiire otsus, mis tuleb Eestilgi langetada, on seotud ELi uue asüülipoliitikaga. Selle sünnitanud endised koloniaalriigid soovivad nüüd oma pagulasi kõikidele liikmesmaadele jagada. Sestap võiks nende kahe viimase probleemi valguses küsida: kas poleks Eestil koos lõunanaabritega aeg loobuda näiteks pagulaste vastuvõtmisest sel ettekäändel, et meie põllumehed ei suuda neid nii hästi toita kui ülejäänud riikide omad. Kuni meid külmalt ignoreeritakse, on vaja mõtlemapanevaid vastukäike ja enda kehtestamist.