Spordimees disainis uudsed suusakindad

Tänu oma erksavärvilistele spetsiaalkinnastele ja jalasoendajatele hakkab Henri Võigemast suusarajal hästi silma. Foto: Erakogu

Pärnakas Henri Võigemast (45) on tubli suusataja, kes Tartu maratonide kõrval läbinud paar korda Vasaloppeti suusamaratonigi. Kuid suusatades tegi külm mehele niimoodi liiga, et kasu ei olnud ühestki poes müüdavast riideesemest. Nii disainis ta ise suusakindad, mis on nüüd müügil Hot-Snow märgi all.

“Suusatamisega alustades põrkusin oma eripäraga – mu käed ja jalad külmetavad kohutavalt,” rääkis Võigemast. “Kui on alla seitsme kraadi külma, hakkab minu jaoks katsumus. Kui ühe käega lükkad end edasi ja teine on suu juures, et puhudes jäätunud sõrmi kuidagi üles sulatada, ei saa suusatamisest mingit naudingut.”

Põrgupiin viis leidlikkuseni

Mees otsustas, et selline põrgupiin peab lõppema ja suusatamine muutuma tema jaoks taas nauditavaks. Nii hakkas ta otsima käte soojendamiseks lahendusi. “Mõtlesin esmalt, et tõmbaks kinnastele kilekotid peale, et möödavihisev tuul ei viiks ülessoojendatud õhku ära,” kirjeldas Võigemast esimest ideed.

“Aga see ei olnud siiski väga hea mõte. Ükskord oli õues –13. Sõitsin Raekülas viiekilomeetrisel ringil ühe tiiru ära, kuni mul oli asjast siiber. Läksin otsejoones Kaubamajakasse ja ostsin Rademarist kõige kallimad Björn Daehlie kaubamärgiga paksud sõrmikud. Sõitsin nendega järgmised viis kilomeetrit ja avastasin, et mingit vahet ei ole. Käed külmetasid vanamoodi edasi,” lisas ta.

Võigemasti seletusel sõltub käte külmetamine suusakinda ehitusest. Nimelt on sõrmed käpikutes kindlalt kinni, sees ei ole ruumi ja sinna ei pääse õhk ligi.

“Kui tahad korralikult suusakepist haarata ja end edasi lükata, peab kinnas olema täpselt paigas,” selgitas ta. “Seetõttu ei saa suusatada labakindagagi.”

2011. aasta Tartu maratoniks lubati alla 20 külmakraadi ja Võigemast jõudis arusaamisele, et kui ta tahab maratoni läbi sõita, peab midagi drastilist välja mõtlema.

“Lasin naabrinaisel õmmelda impregneerriidest koti, mille sees oli polüesterkarv ja all oli koonus, mis läks kepi peale,” meenutas Võigemast. “Käsi oli seal kotis sees ja hoidsin siis palja käega suusakepist kinni. See oli uskumatu lahendus! Sain trenni teha, nii et mitte kuskilt ei valutanud! Maratonieelsel õhtul oli –18 kraadi külma. Nägin, kuidas teised Raeküla suusarajal külmaga võitlesid, aga mul oli palav suusatada. Tegin samasugused katted suusasaabaste peale ja läksin maratonile.”

Võigemast märkis, et maratonil ilmnesid uudsel jäsemesoojendajal kohe mitmed puudused, aga need õnnestus tal edasise arendustegevuse käigus eemaldada.

“Näiteks ei olnud õhutust – kätel hakkas ülipalav,” tõi ta näite. “Kui võtsin kinda käest, kukkus see mööda keppi alla – nii tegin nööri, mille külge jäi kinnas rippuma, lisasin klapi, mille saab keerata õhutusavadele peale.”

Võigemastil on küll praegu veel pooleli patendi taotlemine, kuid nii kindad, saapakaitsmed kui kubemesoojendajagi on Hot-Snow kaubamärgi all juba Pärnu spordikauplustest leida.

“Tegu on nišitootega neile, kellel käed-jalad külmetavad,” märkis Võigemast. “On ju väga tähtis, et käed ja jalad ei külmetaks, sest see hakkab võistlemist mõjutama.”

Võigemast kinkis tunamullu Tartu maratoni korraldustiimile 12 paari kindaid ja nood olid tootest sellises vaimustuses, et mullu telliti mehe firmalt juba 50 paari lambavillast karva ja Tartu maratoni logoga kindaid, mis läksid kingituseks Wordloppeti sarja korraldajatele ja külalistele. “Tartu maraton tahtis kinkida midagi erilist ja seda need kahtlemata on,” oli mees uhke. “See, et oma ala tipud neid hindavad, on minule suur kompliment.”

Treenida tuleb mõistusega

Võigemast on olnud noorest peale liikuv ja ikka mingit sporti harrastanud. Nooruses krooniti Paikuse EPT motoklubis Toivo Nikopensiuse käe all motospordiga tegelnud mees isegi enduuros 350kuubikuliste klassis korra Eesti meistriks.

“Eks see tiitel natuke teenimatult tuli,” jäi Võigemast tagasihoidlikuks. “Selles klassis oli osalejaid vähe ja kuna olin ainuke, kes sõitis lõpuni, siis selletõttu sain Eesti meistriks.”

Veel on ta tegelnud karatega, kuni 2000. aastal avastas ta ühtäkki 38aastasena, et kehalisest aktiivsusest kipub nagu väheks jääma, ja läks Raeküla metsa jooksma.

Seal tegi ta aga suure vea, mida harrastajad ikka kipuvad tegema – treenis end lühikese ajaga üle.

“Jooksin Raekülas iga päev kolmekilomeetrist ringi ja iga päev üritasin joosta eelmisest korrast kiiremini,” meenutas Võigemast. “Liikumiskiirus suurenes päris uhkelt, aga organism ei olnud sellega harjunud ja nii ei saa see kaua kesta. Juba seitsmendal korral kiskus väga kõveraks, metsas viskas pildi tasku ja oli raske sealt tagasi tulla, süda puperdas ja ülipaha oli olla. Pingutasin trenniga nii kõvasti üle, et järgmistel päevadel võttis igasugune väiksemgi pingutus pildi mustaks.”

Edasi käis mees mööda südamearste, talle tehti EKG ja magnetuuringud. Treenimises tähendas nädalane rumalus sajapäevast pausi.

“Pärast seda alustasin palju teaduslikumalt,” kinnitas ta. “Nõudsin endalt, et trenn peab olema jätkusuutlikult parem. See andis hea tulemuse, ma ei loobunud ja praegu jooksen 20 kilomeetrit oluliselt kiiremini.”

Võigemast üritab teha trenni vähemalt kaks korda nädalas korraga 1,5 tundi pulsiga 145–165. Vastavalt aastaajale ta suusatab, jookseb või rulluisutab. Aastas koguneb 1100–1700 treeningkilomeetrit.

“Annan endale aru, et mul on veel palju minna, ja selleks, et tulemused oleksid paremad, tuleb treenida targalt,” märkis ta. “Kuigi jään iga aasta vanemaks, on minu eesmärk, et iga järgmine Tartu maraton oleks parema ajaga. Seni olen veel joone peal. Sel aastal sain ajaks 4.20, mullu oli 4.27 ja enne seda 4.37, 4.49 ja 4.51. Kõige esimese maratoni aeg oli 6.18.”

Võigemast on läbinud Rootsis 2009. ja 2010. aastal 90kilomeetrise Vasaloppeti suusamaratonigi ja neid peab ta eriliseks katsumuseks.

“Vasaloppetil on tähtis mahtuda kontrollpunktides ajalimiiti,” selgitas mees. “Aga seal on 16 000 osalejat, kui alustad tagumisest otsast, on limiiti väga raske mahtuda. Pärast esimest 1,5 kilomeetrit on seal umbes 40kraadine mägi ja on vaja tõusta 150 meetrit. Vaatasin esimesel korral kellalt, et liikusin seal tõusul rahvamassis tempoga samm minutis. Aga see oleks ju karm: oled sõitnud üle mere võistlema, oled maksnud öömaja ja tohutu kalli võistluspileti eest ja siis lähed juba esimesest punktist tagasi. Pääsesin napilt ja mahtusin tol korral kahe minutiga ajalimiiti.”

Seab uusi eesmärke

Teisel korral startis mees grupi keskelt ja liikus oluliselt nobedamalt. Kui esimene kord oli mehe lõppaeg kümne tundi ligi, siis 2010. aastal oli aeg pea kolm tundi kiirem.

Maaklerina tegutsev ja autorendifirmatki pidaval kolme lapse isal Võigemastil on enda sõnade kohaselt keeruline ilma liigutamata elada.

“Mul on selline imelik asi, et kui mingil põhjusel ei saa trenni teha, siis hakkavad valutama jalad ja selg,” märkis mees. “Võiks ju mõelda, et laseks kõigel korda saada ja siis läheks trenni, aga siis ilmselt trenni ei jõuagi.”

Võigemast soovitab treenida üksi, mitte koos kaaslasega. Ikka ju juhtub, et kaaslane ei saa tulla või on paha ilm, ja siis kipub trenn ära jääma.

“Tähtis on leida põhjus, miks trenni minna, mitte vastupidi,” märkis Võigemast. “Minu jaoks on see just kaif, kui on 32 kraadi sooja või sajab nii, et nähtavus on kümme meetrit – siis on omamoodi kaif joosta. Tunne pärast trenni on super.”

Mis paneb teda selliseid ekstreemsusi üldse läbi elama?

“Kes ei ole kunagi maratoni läbinud, ei tea seda tunnet, kui kohutavalt raske see on,” seletas Võigemast.

“Milline võitlus toimub ajus, mõtled, et mida ma siin üldse teen, ma suren kohe ära, aga üle poole on ju veel minna. Kogu aeg saadab organism signaale – appi, ma suren. Tegelikkuses suudad sa end motiveerida, leida veel energiat ja edasi minna. Kui esimese Vasaloppeti lõpetasin, siis see oli nii võimas. Oli tunne, et hakkan kohe nutma. Mõtled, kas on maailmas veel midagi võimsamat, midagi raskemat?” kirjeldas Võigemast.

Kuigi mehe lemmikalaks ongi viimastel aastatel kujunenud suusatamine ja jooksmine talle eriti ei sümpatiseeri, pani Võigemast end kolmandana kirja tänavusele Pärnumaa võidupüha jooksumaratonile.

“Maratoni ma jooksnud ei ole,” tõdes ta. “Olen jooksnud küll 35 kilomeetrit, kuid 30. kilomeetrist algab organismis tõsine lammutamine. Seega on võidupüha maraton mulle nüüd uus väljakutse.”