Riina Martinson: Öelda või mitte?

Riina Martinson. Foto: PP

Mõne aja eest jalutasin Pärnu südalinnas läbi Lastepargi, kui nägin, kuidas üks poiss imetoreda Saksa lambakoeraga vastu tuli. Ühtäkki kükitas koer purskkaevu kõrval hange, ajas oma asja ära ja jalutas poisiga edasi. Poisi näost ei paistnud sekundikski, et ta saaks aru, et midagi viltu oleks. Minu peas käis aga võitlus: öelda või mitte?

Paraku jäi minust sellele poisile tegemata märkus, et koera järelt tuleb junnid ära koristada, eriti kui tegu ülikäidava kohaga. Vanemad pole õpetanud, mööduja ei osutanud ja nii see linn s…alla mattub. Eks varsti karjub see meile kõigile näkku.

Edasi sammudes tundsin end tõeliselt kehvasti, nagu oleks ise kuidagi korda rikkunud. Vastu tuli kolleeg, kelle peal oma pulbitsevat emotsiooni välja elama hakkasin. Ma ei kirunud koerajalutajat, vaid enda arguse pärast oli vastik tunne. Kolleeg kuulas pisut ja noogutas: “Ma saan aru, mida sa tunned. Just eile tahtsin parkida Ülejõe Selveri juures, seal niigi pole parkimiskohti ja siis üks auto parkis minu ees risti üle kahe koha. Auto uks avanes ja naine astus välja. Tahtsin küll talle märkuse teha, aga jätsin ikkagi ütlemata.”