Häirekeskus: Hädaabi kutsumiseks tuleb valmis olla

Lõuna-Eesti häirekeskus. Foto: Margus Ansu

Üleriigiline hädaabinumber 112 peab olema kiiresti kättesaadav ning tagama kõigile õnnetusteadetele operatiivse reageerimise.

Näiteks 2008. aastal registreeriti häirekeskuses 261 648 sellist sündmust, mille puhul vajati päästemeeskondade või kiirabi sekkumist, ehk umbes 30 juhtumit tunnis. Seega sõitis eelmisel aastal iga kahe minuti tagant välja päästeauto või kiirabi.

Elu on näidanud, et arendades välja mis tahes suurusega regionaalsed häirekeskused, ei suudeta lõpuni tagada olukorda, kus suuremate sündmuste puhul ei oleks häirekeskus hetkega kõnedest üle koormatud.

Lääne-Eesti häirekeskuse ülekoormuse ajal suundub numbril 112 tehtud kõne teise keskusesse. Regionaalsed keskused asuvad Põhja-Eestis Tallinnas, Ida-Eestis Jõhvis, Lääne-Eestis Pärnus ja Lõuna-Eestis Elvas.

Kui tekib olukord, et keskustest ühes on kõik liinid hõivatud, suundub kõne automaatselt sinna keskusesse, kus liin on vaba.

Käesoleva aasta algusest võtavad Pärnu töösaali päästekorraldajad vastu saarteltki tehtud hädaabikõnesid. Kui aga Pärnus on hädaabiliin hetkel ülekoormatud, võib Saare- või Hiiumaalt tehtud kõne jõuda Tallinna päästekorraldajani.

Vastuvõetud kutse tehakse kohe elektroonselt nähtavaks teisele piirkondlikule keskusele, mis abi sündmuskohale saadab.

Tänapäeva tehniliste lahenduste puhul ei ole helistamisel ega interneti kasutamisel oluline, kui lähedal asub suhtluspartner. Kõige tähtsam on see, et ruttu abi vajav helistaja ei peaks ootama kõnejärjekorras ning abi saadetakse välja kiiresti. Just seda kõnede suunamise süsteem võimaldabki.

Häirekeskuse numbril 112 helistamisel on hea esmalt öelda maakond, kust helistate, ja seejärel põhjus, mis sundis teid hädaabikõnet tegema.

Eelkirjeldatud kõnede suunamise süsteemi tõttu peab päästekorraldaja suutma tegelda kogu Eesti külade-valdadega. Aga ühesuguse nimega kohti on Eestis oi kui palju.

Väljaspool linna või alevit elavatel inimestel tuleks läbi mõelda teejuhatus oma koju, lähtudes teie juurde tulijast. Hea oleks see kirja panna ja kodus nähtavale kohale riputada. Siinkohal näpunäide: teejuhatus kirjutage nii pimeda kui valge aja tarvis.

Pärast üleskirjutust on kasulik kontrollida, kas kõik kirjapandud teetähised on olemas või tuleks mõni suunaviit juurde meisterdada. Ehk oleks vaja kasutada pimeda aja tarbeks hoopis helkurit-maamärki tähelepanu tõmbamiseks?

Üleskirjutust tuleb vahel üle kontrollida, et kiiret abi vajavate sündmuste korral võiks kindlal meelel kohe päästekorraldajale teejuhatuse ette lugeda.