Suvi 1979: kuurortlinn, mida me kunagi ei näinud

Suvemõnusid on nauditud Rannakohviku seene juures 1939. aastast alates, vahetuvad vaid põlvkonnad.

FOTO: Foto albumist "Pärnu".

Kolmkümmend aastat tagasi olid tehtud kõik eeltööd Pärnu linna ilme põhjalikuks muutmiseks. Plaanidelt terendas kuurortlinn, mida me siiski kunagi ei näinud.

Sanatoorium Rahu 70ndatel aastatel. Viimati juhtis silt sissepääsul soome keeles kirbuturule.

FOTO: Foto albumist "Pärnu".

Vetelpäästel oli Pärnu rannas kasutada kiire kaater.

FOTO: Foto albumist "Pärnu".


13. veebruari Pärnu Kommunistis tutvustas visiooni tulevasest Pärnust linna täitevkomitee ehitus- ja arhitektuuriosakonna juhataja Valdur Napp. Plaanide kohaselt tuli tööstus koondada Ülejõele, individuaalehitus linnast Paikusele, jõe kaldad vabastada hoonestusest.



Pärnule uus kesklinn


Uuel viisaastakul pidi linna keskusesse rajatama kino ja kaubamaja. Neile järgnenuks teised objektid alates kultuurimajast. "Loogiline oleks neist moodustada ühtne ansambel, kuna endise raudteejaama territoorium võimaldab seda otse südalinnas," rääkis Napp. Ehitusplaanis olid linnahall, hotell, raamatukogu, teenindus- ja administratiivhooned.



Parima kavandi saamiseks korraldati ülevabariigiline konkurss. Võistlustöödes paigutati kogu keskus kas endise raudteejaama alale või lõpetades selle ala pargiks kujundamisega (jutt on praegusest territooriumist Port Artur 2 juures).



Lenini allee (Pikk tänav) oli mõeldud muuta jalakäijatele äritänavaks koos täiendava hoonestamisega. Kavandites oli ette nähtud Keskväljakul sillapoolse (kuhu Viisitamm tahtis liuvälja ehitada) ja kino Kiir esise haljaskvartali (Jakobsoni park) hoonestamine jne.



7. juunil vastas ajakirjanike küsimustele täitevkomitee esimees (linnapea) Henn Lõmps ise. Esimehe jutu järgi oli kõik linna plaanipäraseks arendamiseks valmis: 1974 kinnitati linna generaalplaan, 1978 lõpetati kesklinna planeerimine, teaduste akadeemia tegi uurimuse tööjõu migratsiooni kohta, korrigeeriti kuurordi planeerimise projekti.



Lähiaastate suurem ehitus oli mudaravila, mille valmimisel saaks vabastada sanatooriumi Sõprus Mere puiestee hoone - Ammende villa alumise korruse - ja teha sinna Õnnepalee.



Komsomoli (Esplanaadi) ja Nõukogude (Supeluse) nurgale oli kavas tornelamu. Projekt oli valmis: alumisele korrusele 350ruutmeetrise pinnaga kauplus (nimi Vaasa). Ehitus pidi algama 1980 või 1981, kulud kavatseti katta ettevõtete osamaksudega. Eliittorni ei ehitatud kunagi valmis.



Uue haigla väljavaateid hindas Lõmps "üsna reaalseteks". Pärast pikki vaidlusi oli koht Tammistes enam-vähem kindel. Ehitus pidi tulema suur, maksma kuus miljonit rubla ja looma 1200 voodikohta. Ehitus pidi toimuma korpuse kaupa, esimeses järjekorras 600 voodit. Samasugust metoodikat kasutanud Leedus Kapsukase linn, kus haigla valmis samasuguse projekti järgi. Pärnu haiglaga pidi alustatama 1982. aastal, kui KEK lõpetab Tervise juurdeehituse.



1980. aastasse oli kavandatud Kalevi staadioni rekonstrueerimine, kuid spordiehitustest "midagi suuremat ette näha polnud".



Pärnus oli veenappus. Uuel viisaastakul pidi Reius valmima veepuhastusjaama esimene järk. Ette ei nähtud veetorne või veetornelamuid, "sest praktikas nad end ei õigusta".



Kuurort 140


Oli Pärnu kuurordi juubeliaasta. Sel puhul ilmus lehes sari artikleid kuurordi käekäigust.



1. jaanuaril 1974 moodustati Pärnu kuurordi ravi- ja puhkeasutuste koondis, mis ühendas enda alla ametiühingute sanatooriumid Estonia, Rahu, Sõprus, vesi-mudaravila ja kuurordi klubi.



Baassanatooriumis Estonia oli 345 voodikohta.



Rahus oli 725 voodikohta ja ainult seal kasutati mineraalvett Värska ja Häädemeeste.



Sõpruses oli külitamiskohti 355. Sanatoorne ravi käis puhkuse arvelt, tuusik maksis 230 rubla ja oli tasuta. 1975. aastast töötas kuurordis tuusikuteta puhkajate teenindamise osakond, mida kasutas aastas 2000 inimest, kes ilmselt maksid täie rauaga.



Aastas käis Pärnu sanatooriumidest läbi 26 500 patsienti. Kuurordis töötas põhikohaga 725 inimest (nende hulgas 59 arsti ja 126 keskmeditsiinitöötajat), parteiorganisatsioonis oli 60 liiget.



Kuurordi peaarst Taevo Tamm tõdes lehekirjutises, et probleeme oli küllaga. Eriti kehvasti oli ehitatud 1977. aastal ekspluatatsiooni antud Rahu uus 300kohaline ravihoone, kus sagedased olid avariid kütte- ja veevarustuses. Kuurordi klubi ja kino Ranna (kuursaal) hoone olid amortiseerunud.



Kõigele vaatamata saavutati üleliidulises sotsialistlikus võistluses esikoht, pälviti rändpunalipp, I järgu diplom ja preemia.



1978. aastal läks Sõpruses käiku 30kohaline infarkti läbi põdenute taastusraviosakond. Sanatoorium Rahu koosseisu kuulus aga 15 hoonet Tammsaare ja Nõukogude (Supeluse) tänava ristumispiirkonnas, neist kaheksa olid ravihooned.



"Vaatamata raskustele teeb sanatoorium Rahu kollektiiv ka edaspidi kõik selleks, et viia ellu NLKP ja valitsuse poolt kavandatud plaanid sanatoorse ravi laiendamiseks ja selle kvaliteedi parandamiseks," kirjutas rajoonileht ega eksinud. Ainult partei ja valitsuse sanatooriumid olid väheke teistsugused.



Rudolf Aller Rannahoones


Pärast Siberi kuivikuid oli literaat ja kirjanik Rudolf Aller pikki aastaid lehes leival, toimetades ühte loetavamat rubriiki, nimelt "Kirjad".



Allerini olid jõudnud jutud, et õhtul tuleb Pärnus tühja kõhuga magama heita, sest sööklad on kinni ja restorani ei pääse, kui pääsebki, pole enam sooja toitu.



Võttis siis Rudolf Aller asja uurida ja läks õhtul Rannahoonesse. Kõigepealt oli tundeline teekond läbi Rannapargi, mille kohta kirjutati, et "hilisõhtul liiklejaile üks ohtlikumaid, nagu tunnistavad kohtutoimikud seal aset leidnud purjus noorukite tülitamistest ja kaklustest öisel ajal".



Kuni kella 20.30ni säranud Rannapark täistuledes, kui pimedaks läks, hakkasid lambid ükshaaval kustuma, kuni valgust jäid andma üksikud lambid pargi keskosas.



Rannahoones oli kalapäev. Aller koos abikaasaga maiustas seljankaga, skumbriaga poola moodi, pepsikoola, jäätise ja kohviga. "Toit võinuks kuumem olla, kohv samuti, kuid nende maitse rahuldas täielikult. Arve kahe peale kokku oli 3 rubla ja 52 kopikat," kirjutas Aller.



Vanema mehena võis Ruudi lisada: "Mäletan, et kümmekond aastat tagasi oli Rannahoonel selline kuulsus, et õhtuti võis sinna pääseda ainult õhtuülikonnas. Hiljem on selle ettevõtte kohta lausutud niisugust hinnangutki, et see olevat "alla käinud", milleks küllap põhjust andsid siin aset leidnud intsidendid, külastajate ülearu vaba käitumine."



Joomisega võitlemine oli nii oluline, et vastava võitluse komisjoni kuulus toimetaja isiklikult, ja seetõttu kirjutas Ernst Helemäe 28. aprillil 1979 "Restoranikultuurist toitlustustrusti ettevõtetes" järgmist: "Paremal järjel on Pärnu ja Hermese (viimati oli seal poksiklubi - toim) tegevus. Rahule ei saa jääda restorani Tallinn (nüüd tex-mex - toim), kohvik Vikerkaare ja mitme einelaua tööga. Kord on halb nii Liival kui Laines (kuulsad omaaegsed õllekad - toim), sealne klientuur on hoolimatu ja joob palju. Poest ostetakse sageli "peedikat" ja juuakse koos õllega, kuigi see on nendes kohtades keelatud."



Rannahoonest rääkides langes sellele suvise toitlustamise peamine raskus. Õnneks oli restoranil ranna rajoonis palju filiaale: aasta läbi töötav einelaud Nõukogude ja Tammsaare nurgal, suvel Nõukogude tänava alguses Romantika, Ranna puiesteel kiosk nr 3, Kuuse tänaval einelaud Kuuse.



Restorani enda plaažipoolsel küljel oli müügikiosk, välja vahetati uuemate vastu gaseeritud vee automaadid.



Suvesööklas (nüüdseks lammutatud) olid üksnes komplekt-lõunad, mis tulid linttransportööril, sest muul viisil poleks suudetud tuhandeid näljaseid toitlustada. Nõudepesuks pandi üles kodumaine nõudepesemiskonveier: üks pesija pesi ja teine loputas.



Linn elas ja hingas


5. juunil kirjutas linna täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja Hilja Treuberg, et on olemas otsus A. Jakobsoni kunagise kodu ning seda ümbritseva minikvartali säilitamiseks ja kujundamiseks nn vaeste-patuste alevi memoriaalkompleksiks. Vastava projektdokumentatsiooni valmimisel pidi järgmisel viisaastakul algama ulatuslik töö. (Ei alanud, praegu liigutab Jakobsoni ajastu säilitamise mõtet abilinnapea Peeter Saunpere.)



1979. aasta nuhtlus oli Kesklinna silla remont. Sild oli käigus olnud 1956. aasta vana-aastaõhtust peale ja puuduste tõttu silla projekteerimisel ning ehitamisel ei töötanud silla ülestõstetav osa. Käsipuude kinnituskohad olid kaotanud kandevõime (üksikud lülid kukkusid jõkke), sillal puudus normaalne tänavavalgustus ning hüdroisolatsiooni rikkumise tõttu oli alanud raudbetoonplaatide lagunemine.



Projektis ette nähtud 25 nimetust töid jagati linna ettevõtete vahel. Eelarve oli 163 000 rubla, kusjuures ühe ruutmeetri kattepinna kapitaalremondi maksumuseks kujunes üle 50 rubla (peenraha tänapäeva mõistes).



Eesti aianduse ja mesinduse seltsi Pärnu osakond tähistas 30. aastapäeva. Leht loetles, mis oli seltsi krundile Ilvese 1a loodud: ühiskondlik õppebaas kasvuhoonete, katlamaja, autogaraaži, iseteenindava mahlatööstuse, agrokeemialaboratooriumi, meeste ja naiste käsitööruumi, õppeköögi, lektooriumi, raamatukogu, rosaariumi ja õppemesilaga. Turul oli komisjonimüügipunkt ja kogu vara maksumus ületas 100 000 rubla.



Õpilasmalevlased täitsid normi 176,8 protsenti ja keskmine päevatasu oli 5 rubla ja 83 kopikat.



Täitevkomitee otsustas 1979. aastal alates 1. septembrist sulgeda Kalevi (Rüütli) tänava autoliikluseks.



Esialgu lubati veel kaubaautosid, kuid edaspidi kavandati kaubavedu õuede kaudu. 1980. aastal pidi algama Kalevi tänava rekonstrueerimine, fassaadidele uus värvkate, uued reklaamid, mis annavad "omapärase ilme, nagu vanasti". Kommunaalprojektilt oli tellitud projekt, millega asfalt tuli asendada plaatkattega.



Tartu konservitehas ostis turul piiramatus koguses pihlakamarju, pakkudes päris head hinda - 20 kopikat kilo.

Tagasi üles