Vanaisa olla on tõesti uhke ja hää!

Kas sa vanaisa ikka tegid kiipsu õigesse kohta ja teed sihka-sahka sealt, kust vaja? Ja siis ma puhun purud ära ja anna sulle näpistad ja kop-kop ka? Foto: Erakogu

Eile võttis Karl oma mängutööriistad ja ronis oma voodi alla. Kui ta oli seal tükk aega kopsinud ja saaginud, küsis emme, mis ta seal küll teeb.

“Teen oma magamistoa lae korda,” kostis veel mitte kolmese remondimehe vastus.

Alles üleeile palusime Karlil öelda sõnu “hobune” ja “jõehobu”. Vennike, kel pole enam suuri raskusi r-tähega ja kellele “ekskavaator”, “bensiiniauto”, “traktor” ja “salatiauto” (mis see on, me ei tea) on sidesõnad, ütles lühidalt “nobune” ja “jõejobu”. Nii oli ja nii sel õhtul jäi. Kaljukitse tähtkujus sündinut, kelle ema ja isa pealegi Sõnnid, ju eriti ei murra.

Veel kolm aastat tagasi ei mõistnud ma sugugi naiskolleege, kes lõpmatult oma lastelastest sädistasid. Alustades sellest, kas poiss või tüdruk, kui pikk, palju kaalus, kas sündis juustega või ilma, ja kelle nägu. Oh jeerum, mingi titt vaid, mis tähtsust, kas tõesti muud teemat ei ole, mõtlesin silmi pööritades. Mäletatavasti pillasin paar mürgist märkustki.

Aga siis ilmus meie majja Põnnu, kes on küll paberi järgi Karl-Erik, aga ütleb veel enda tutvustamiseks lühidalt “mina” ja kui midagi teha ei taha, siis “ma olen väike poiss, ma ei oska”. Ning ühel vanaisal hakkas katus üpris kiiresti hõljuma. Kuni päris ära lendas.

Esimene lapselaps öeldakse olevat viimane oma ja nii see vist on. Oma laste pisikeseaastaid ma enam väga eredalt ei mäleta, pean piinlikkust tundes tunnistama.

Peaaegu 30 aastat ju läinud, eks oli toona tööd ja muret ja vilet, uued muljed ja mälestused ladestusid eelmistele, võib-olla pole mälugi enam see.

Nüüd saavad vanaema ja vanaisa kõik need rõõmud uuesti läbi elada. Just nimelt pigem rõõmud kui mured (mida iga lapsega on ja tuleb). Saavad ju emme-issi omale terve komplekti vahvatest tegudest ja ütlemistest kaelani täiskakatud riiete ning palavikus öödeni. Vanavanematel on aga võimalus riisuda koor ja siis jonniv või pahasti lõhnav lapsuke emme-issi sülle tõsta ning öelda: teie oma, tegelge.

Niisiis, selge rõõm. Ja need õhtud, mis algavad ühe särava näoga allameetrivennikese ukse vahele ilmumisega ning lõpevad “tsau” liigutuse ja “homme näeme” lubadusega, panevad mõtlema, et vanaisa olla on ikka uhke ja hää.

See on lausa uskumatu, mida lapsed võivad sulle anda ja millega üllatada. Aasta tagasi tegin kodus remonti – nagu ikka kipsplaat seina, laminaatparkett põrandale, Isover lakke, tapeedid, värvid ... Pean nüüd tunnistama, et sain Põnnu näol endale nii töödejuhataja kui abimehe ja vähemalt kaks tuba sai tänu talle loodetust kiiremini tehtud. Ja ta polnud siis veel kaheaastanegi!

Tuled töölt, oled veidi väsinud. Jah, tuba on laiali ja tööjärg ees, aga teeks ehk tassi kohvi, vaataks arvutisse, küll jõuab, äkki koguni homme. Kus sa sellega! Üks väike mees on juba platsis, omal silm põleb peas, ja paneb neljakäpukil trepist üles.

Tööle! Ja ära ka ei väsi ega tüdine. Teab, et saagi ja nuga puutuda ei tohi, aga oskab ja hirmsasti tahab vanaisale haamrit ja näpitsaid kätte anda ning plaadi otsast kinni hoida, kui vanaisa sihka-sahka teeb. Tirib vana tapeeti maha, teeb haamriga kop-kop, räägib tähtsat töömehe juttu, on pealaest jalatallani prahiga koos, aga 100 protsenti õnnelik. Nii igal õhtul.

Ja nii meil need toad valmis said. Just nimelt meil. Sest koos Põnnuga meil töö lausa lendas. Kordan, mees polnud siis veel kahenegi.

Niisugused me nüüd oleme: kolmeseks saav juba üsna terane ja 60-le lähenev (enda arvates) veel suhteliselt terane (kuigi laseb end lõdvalt ümber sõrme keerata). Paar parajaid, kes sobivad hästi. Pole meil probleeme kodus peitust mängides ega metsas kolades, ei teki lahkarvamusi iganädalastel turneedel mänguväljakutel ja kaubanduskeskustes, mõlemad ootame ja naudime neid tunde.

Mind on harva kiidetud (ju olen vähe põhjust andnud) või pole need kiitused eriti meeldejäävalt hinge läinud. Aga kui nüüd Põnnu ema ämm ükskord ütles: poleks arvanud, et sinust niisugune vanaisa saab, siis see läks küll. Ega oleks isegi arvanud, et üks väikemees vanakest nii muudab. Ju on see mingi alateadlik süütunne oma poegade ja ammuste kodunt liiga välja elatud aegade eest.

Kui Põnn-poiss nüüd täna õhtul jälle vanaisa juurde tuleb, keedame kõigepealt koos kohvi (tema juhendab, mis liigutus järgmisena teha), siis sööme paar pähklit (täpsemalt, mina teen katki ja tema sööb, kuigi protseduuri alguses jagame pähklid vennalikult), edasi ehitame legodest torni, paneme mõne pusle kokku ja muidugi lehitseme läbi kapsaks tarvitatud Kuldse Börsi.

See on seguauto, see kraanaauto, see onu Juhani auto, see sibiauto. Kus lõpeb kaherattaliste puhul põrr-põrr ja algab mootorratas, pole vähemalt mulle küll selge. Aga ehk targem mees ükskord seletab.