Mida väiksem on rahvas, seda rohkem tunneb ta muret oma identiteedi pärast. Keel on väga tähtis osa rahvuslikust identiteedist, seepärast hoolitsetakse selle eest kõikvõimalikul moel.
Novembris peetakse islandi keele päeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emakeelepäeva tähistamine ongi siinkirjutajale teadaolevalt omane eeskätt väikestele rahvastele. Ei ole küll kuulnud, et venelased tähistaksid vene keele või prantslased prantsuse keele päeva, inglise keele päevast rääkimata. Nende keelte rääkijaid on piisavas koguses, et keele olemasolu ei satuks ohtu.
Island oma umbes 300 000 elanikuga on üks selliseid riike, mis peab ilusa puhta emakeele olemasolu oluliseks ja kulutab suuri summasid, et võimaldada tasuta islandi keele kursusi igale saarele tööle tulevale võõramaalasele. Iseasi, kui palju sellest iga konkreetse juhtumi puhul abi on - nende ridade autor ei saaks keelt mõistmata oma igapäevatööd üldse teha, ent kui näed uksel silti "Alates 15. aprillist on pank avatud esmaspäevast reedeni 9-16" peale islandi keele poola keeles, paneb küll mõtlema, milline peab olema aju ehitus, kui isegi siltide lugemisega hakkama ei saa ...
Igal keelel oma lugu
Loomulikult löövad keeleteadlastega aeg-ajalt kampa ajaloouurijad, sest kujuneb ju iga keel koos seda rääkiva rahvaga.
Kui eesti keele puhul on nüüdseks enam-vähem selge, et kuskilt Uuralite tagant see siiapoole liikuma hakkas (mis annab hambameestele põhjust ilkuda selle kallal, et neenetsid on meie kauged sugulased), siis Islandi esmaasustuse uurijad kalduvad uskuma, et kunagi rääkisidki kõik põhjarahvad islandi keelt või kui natuke norida, siis vanapõhja keelt.
Ja hiljem, kui viikingid Islandi asustasid, jäi nende keel nappide väliskontaktide tõttu puutumatuks. Tõepoolest saab islandlane suurema pingutuseta aru vanade saagade originaaltekstidest ja kaheksa sajandi jooksul toimunud muutused pole teab mis suured. Näiteks on z-täht välja tõrjutud ja asendunud s-tähega ning kaashäälikuühendid on pisut "pehmemaks" tehtud.
Huvitav fakt on, et samasuguse keelestruktuuriga vanu ürikuid on päevavalgele tulnud Suurbritannias ja kaugeltki mitte ainult Šotimaa põhjaosas ning Orkney ja Shetlandi saartel, vaid kaugemal lõunaski. Kui uskuda uurimust, mille kohaselt siinsetest meestest on 80 protsenti geneetiliselt norralased ja naistest 62 protsenti geneetiliselt keldid, pidid viikingite retkede aegadel need keeled tõepoolest äärmiselt sarnased olema. (Siin ja edaspidi toetuvad kõik faktilised andmed Islandi esmaasustuse muuseumi materjalidele - M. P.)
See tühine kriipsuke tähe kohal
Ega mul keele omandamise mõttes siin oma regioonis kõige kergem ole olnud. Jah, loomulikult räägin algklassiõpilastega kõik vajalikud pillimängu algõpetusealased jutud ära ja kui midagi keerulisemat vaja seletada, leian õpikust vajaliku koha kohe üles, tõmban pliiatsiga raami ümber ja kirjutan juurde lesa?u me? foreldrari (loe koos vanematega).
Ning alates viiendast-kuuendast klassist praktiseerivad õpilased minuga juba omal algatusel inglise keelt - siinne võõrkeelte õpetamise metoodika paistab olevat väga efektiivne. Et muusikakooli tunnid on samal ajal kui põhikoolis, siis sellest, millega inglise keele tundides tegeldakse, täpsemat ettekujutust ma kahjuks ei oma.
Kuid isiklikult jääb puudu eeskätt nähtusest, mida nimetan lihtlabaselt mölisemispraktikaks. Et lähed nagu Inglismaal või Saksamaal pärast tööd õllekasse, teed paar sanga ja suhtled pingevabalt esimese ettejuhtuva inimesega, kellega lauanaabriks satud, paar tunnikest kas või valveteemadel "ilm" ja "tervis".
Islandlane istub paraku õhtuti enamasti kodus pere keskel, nii et möliseda pole mul siin kellegagi ega ole põhjust nimetatud ettekäändel Thórshöfni ainsat kõrtsi külastada.
Millestki aga peab ikkagi keeleõppes alustama. Kõigepealt tuleb põhilised hääldusreeglid endale lihtsalt pähe taguda. Islandi keeles ei kõla asjad pehmelt öeldes päris nii, nagu kirjutatud. Meenub lõbus arusaamatus. Kui sain kätte esimese palga ja sinna juurde kuuluva palgalehe, tahtsin saada sotti, mida miski pluss- ja miinusmärgiga number tähendab.
Läksin siis vallavalitsuse raamatupidaja juurde ja püüdsin omast arust hiilata oma islandi keele oskusega, öeldes umbes midagi sellist: kas saaksime rääkida palgast ... Vähemalt oma arust ütlesin. Raamatupidaja vaatas mulle hukkamõistva pilguga otsa ja küsis: alles üleeile said palka, mis laenu sulle juba vaja on?
Nojah, olingi unustanud, et "au" hääldatakse "öi" ja see, mis kõlab nagu "au", kirjutatakse "?". Ning laun [löin] tähendab islandi keeles palka, aga l?n [laun] laenu.
Eks neid teistmoodi hääldatavaid asjandusi ole veel. Islandi "u" hääldub nagu eesti "ü", aga eesti "u" vasteks islandi tähestikus on "?". É hääldub umbes nagu "jee", ó nagu "ou", æ nagu "ai", ? nagu "ii" (aga ? nagu "i") ning "ll" hääldatakse "tll". Muudki. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta kahte juba ilmselt Pärnu Postimehe keeletoimetajategi lemmikuks kujunenud ning ainult islandi keeles eksisteerivat tähemärki: ? nagu th ingliskeelses sõnas "thin" ja ? nagu th ingliskeelses sõnas "this".
Keelestruktuurid sakslaste eeskujul
Kui aga vaadata grammatika poole pealt, meenutab islandi keel germaani keeltest kõige enam saksa keelt. Ka islandi keeles on neli käänet ja sõnadel kolm sugu. Ehkki sugu ei vaadata just ilmtingimata selle järgi, mis kellelgi püksis on, näiteks käänatakse populaarseid nimesid Gu?mundur (mees) ja Svanhildur (naine) ühtmoodi meessoo reeglite kohaselt.
Sellega seoses meenub kohe, kuidas ajateenijana vihastusin alati, kui eranditult kõik ülemused, sõltumata sellest, kui hästi keegi minust arvas, minu perekonnanime järjekindlalt naissoo reeglite kohaselt käänasid. Kuigi vene keele tundides jagatud koolitarkus ütles selle kohta midagi muud. Aga see selleks.
Saksa keelest tuttavaid eessõnu islandi keeles siiski ei ole, nimisõna määratus ja umbmäärasus eristuvad sõna sees. Nii on hestur lihtsalt üks suvaline hobune, aga mõnest konkreetsest hobusest rääkides tuleb kasutada sõna hesturinn.
Ja mees kui bioloogiline nähtus on ma?ur, aga konkreetne ametimees (isegi juhul, kui on tegelikult naissoost) - ma?urinn.
Kui nimisõnadega juba kuidagiviisi hakkama saab, võib ettevaatlikult proovida jõudu omadussõnadega. Nendel on nii kääne, arv, sugu kui võrdlusaste ning peale selle võib neid käänata nõrgalt ja tugevalt.
Arvsõnadega peab jällegi meeles pidama, et numbrid ühest neljani muutuvad kõikides sugudes ja käändevormides. Nii on üks meessoost miski einn (hääldada umbes nagu "eidnn"), üks naissoost miski ein ja üks kesksoost miski eitt (hääldada "eihtt").
Ning asesõnadega ei tohi unustada, et kui enamikus keeltes on mitmuse kolmanda isiku ("nemad") jaoks üksainus sõna, siis islandi keeles kolm: ?eir "mitu meest", ?ær "mitu naist" ja ?au "mitu erisoolist".
Kõige keerulisem on ennast praegu läbi närida tegusõnadest. Mõisted "aeg", "kõneviis", "isik", "arv" ja "tegumood" on küll eesti keele grammatikaski, aga peavalu tekitab tõsiasi, et ebareeglipäraseid tegusõnu on islandi keeles veel rohkem kui inglise keeles.
Ha?
Islandi suursaatkonna veebilehelt võib lugeda arvamust, et eestlasele ei tohiks islandi keele õppimine raskusi tekitada, on ju eesti keele näol tegemist käänete-pööretega keelega. Ja isegi mitte kuigi hoolikal otsimisel võib leida midagi astmevaheldusega sarnanevat, näiteks muutub a ö-ks ja ilus naisenimi Anna kõlab akusatiivis (me?) Önnu - (koos) Annaga.
Eks ma siis proovigi kuidagi oma kunagistest klassi- ja koolikaaslastest kolleegidele keeleoskuses järele jõuda. Asi esialgu seegi, et kui kord H?savikis sai bussi pealt maha tulles kaks korda valele poole pööratud ja jõutud välja tont teab kuhu, sai kohaliku politsei abiga kurss jälle kenasti õigeks sätitud - mõlemalt poolt ainult islandi keelt kasutades ja teineteisest aru saades.
Poes tulen kenasti toime. Ja umbes poolest jutust saan aru, kui paluda aeglaselt rääkida.
Aga islandlane, nagu juba korra mainisin, armastab oma head keeleoskust demonstreerida. Kui sinu jutus kõlab midagi liiga võõrapäraselt, tuleb vastuseks kõigepealt väga praktiline "ha?" (tõlge sõltub natuke intonatsioonist, ent eelkõige viisakas "kuidas, palun?") ning seejärel proovitakse sujuvalt libiseda mõnele võõrkeelele, eeskätt inglise keelele.
Kui palud, et "hægt a? tala svol?ti? hægar, ég a? læra bara ?slensku?" (kas võiksid rääkida pisut aeglasemalt, ma alles õpin islandi keelt), siis ega seda palvet just eriti viitsita täita. Milleks kaks korda ja hästi aeglaselt, kui mõnes teises keeles saab asjad ehk kiiremini aetud?
Eks seegi põhimõte - kui korralikult ei oska, ära üldse räägi - ole omamoodi võitlus ilusa puhta keele eest. See esitab väljakutse tegelda selle küllaltki arhailise keelega põhjalikumalt. Rõõm, kui avastad, et saad pealekauba üsnagi palju aru ka taani, rootsi ja norra keelest, on seda suurem.