Pean tunnistama, et ei suuda kuidagi leppida sellega, milleks ahnete kaupmeeste ja nürimeelsete tarbijate ühistöös on jõulud muudetud. Astudes suvalisse kaubanduskeskusesse, üürgavad ühed ja samad äraleierdatud lood ühes ja samas seades ühtedelt ja samadelt esitajatelt.
Ventilatsiooniavadest lastakse ostjaga manipuleerimiseks törts verivorsti- ja teine törts piparkoogihaisu ning vaksakõrguste tähtedega sildid röögivad: “Osta-osta-osta!” (Ja kui rahast puudu tuleb, siis “laena-laena-laena!”.)
Astud raske kotikoorma all ägades uksest välja ning tormad jõulukontserdile, mis kunstiliselt võib olla allpool igasugust arvestust. Sest rahvas soovib tuntud laule tuntud kõlapildis, mitte mingeid hullude heliloojate veel hullemaid eksperimente. Juba ammu on tuntud kunstnikud ja kriitikud omavahel kokku leppinud, et detsembris nad puhkavad.
Ja siis ongi jõululaupäev käes ning rutiinne protseduur kordub. Korralikud keskklassi lapsed on juba titena Lapimaal ära käinud ja veendunud, et päris jõuluvana on ikkagi olemas. Ning muidugi on isa-ema neile seletanud, et üks jõuluvana igale poole ei jõua ja tuttav onu kergendab päris jõuluvana elu. Väikese valega on ikka kergem elada kui suurega.
Ämm ulatab väimehele püüdlikult naeratades järjekordse pehme paki sokkidega, venna perelt tuleb muidugi õllekann ja ema saadab kaubamaja kinkekaardi või paar rahatähte ümbrikus. Ise jagad lahkesti kuponge väljalunastamiseks vastavalt adressaadile kas raamatu-, juveeli- või mänguasjade poes. Siis tuleb vanatädi vahvlitordiga (juba vähemalt kümnendat aastat järjest), lauale kantakse seapraad, verivorstid, hapukapsad ja paar pudelit haljast ning läheb ohjeldamatuks andmiseks.
Asjaolu, et kunagi oli talvine päikesepööre põhjarahvastele maagilise tähendusega, ei kipu meelde tulema enam kellelegi, isegi Jeesuse sünd on rohkem tõsiusklikele.
Aga kui viibid enamiku aastast mõnes Põhjala riigis ja näed, kui tõsiselt kõik sinu ümber seda jõuluvärki võtavad, annad lõpuks järele ja mängid kaasa. Sa ei saa vallavanemat uksest välja visata, kui ta toob isiklikult jõulutuled muusikakooli kohale ja paneb lausa oma käega üles. Sa pead leidma ülikavala põhjuse keeldumiseks, kui õpilased nõuavad, et tahavad jõulukontserdil esitada jõululugusid.
Ja lõpuks ei saa sa isegi siis midagi teha, kui kõige vajalikuma õpilase vanemad teatavad, et nemad lähevad nüüd jõulupuhkusele Islandi teise otsa ja kontserdiks tagasi ei jõua.
Käisin fotoaparaadiga Thórshöfni vahel ja püüdsin jäädvustada tuledemängu, millega on ennast ehtinud alevi kõik majad, ükskõik kui räämas mõni nendest ka pole.
Sain vastuse küsimusele, miks on peatänava kõikide valgustuspostide küljes rauast viisnurgad. Muidugi mitte minusugustes eksidaeurooplastes nostalgia tekitamiseks, vaid valgusvoolikute ülespanekuks jõuluajal. Ning kohe tekkisid uued küsimused. Kuna metsaga on Islandil teadupärast nirusti, kust tuuakse siis jõulupuud? Ja miks ei võiks neid populaarsematesse paikadesse permanentselt istutada?
Seda küsimust, kui suureks kujunevad Thórshöfni elanike elektriarved jõulukuu eest, ma parem arutama ei hakanud. Hoopis panin endagi majakese akendele paar värvilist tulukest, et ei arvataks, nagu oleks tegu põrandaaluse organisatsiooni konspiratiivkorteriga.
Kuigi üleilmne tarbimishullus pole Islandit puutumata jätnud, on siinne jõulumaailm pigem omapärane segu tõest ja mütoloogiast. Islandi peresid külastab koguni 13 jõuluvana, kes saabuvad oma kodukoopast inimeste keskele 12. detsembri hommikul.
Ajalooliselt on need vanakesed olnud pigem kiuslikud kui sõbralikud ja veel 19. sajandil oli neid peaaegu 80. Nende ema Grýla liikus külast külasse ning kogus oma suurde kotti pahad lapsed, et nood jõuluroana nahka pista. Grýla seltsis võis näha hiigelsuurt kassi, kes vahetevahel osutus väga õelaks olendiks. Siis näppas ta need, kes ei olnud jõuludeks ühtegi uut riietuseset saanud.
Kuid kui 19. sajandi keskel imbus Islandile ameerikalik kontseptsioon ühest jõuluvanast ja nimetet tegelane 1920. aastatel Islandi jõulureklaamidele ilmus, sattusid kohalikud vembuvanakesed väljasuremisohtu ning parandasid oma käitumist oluliselt. Nüüd on nende naljad heatahtlikud vihjed, et majas on midagi lohakil (võrdluseks eestlaste Tahma-Toomas), ning heade laste sussi sisse jäetakse väike kingitus: mõni maiustus, mänguasi või värvipliiats. Tõsi, kui laps on olnud paha, jääb suss tühjaks või on sinna poetatud kartul.
12. detsembril jõuab külla esimene vanake – Stekkjastaur (Lambapeletaja). Teda on kirjeldatud kui lammaste ja kitsede piima himustajat, kuid kuna tal on pikaajalisest koopas elamisest luud-liigesed kanged kui pulgad, ei õnnestu tal lüpsminegi. Siis lööb ta laudas selle asemel veidi lärmi.
Väidetakse aga, et kui jätta vanakese käeulatusse tassike õhtusest lüpsist, käitub ta üpris taltsalt. Ka järgmine vanake, 13. detsembril saabuv ja täiesti ohjeldamatu käitumisega Giljagaur (Juhmard) kolistab laudas ja himustab värsket piima, kuid tema lüpsab lammaste asemel lehmi.
Järgmistel päevadel jõuavad majapidamisse tubasemate eluviisidega külalised. 14. detsembril saabuv Stúfur (Kääbus) püüab oma väikesele kasvule vaatamata küündida pannidel leiduvani. 15. detsembril tuleb Thvörusleikir (Kulbinoolija), kellele maitseb puder, kuid 16. detsembril saabub Pottaskefill (Pajakraapija), kes kraabib kõik potid toidujäänustest puhtaks, ja 17. detsembril Askasleikir (Kausinoolija), kes pistab nahka kõik, mis jäetud lemmikloomadele.
18. detsembril hakkab maja ümber hiilima Hurthaskellir (Uksepaugutaja), kes tegutseb eelkõige pimedas, kui pererahvas magab. Et Islandil vähemalt maapiirkonnas uksi eriti ei lukustata, on vanakesel käed-jalad tööd täis.
Mõnel vanakesel on paraku küljes varastamise komme. 19. detsembril saabub Skyrgámur (Kohupiimakahmaja), kellel on tavaks ennast kohupiimaastja juures pilgeni täis vitsutada ja siis sinnasamasse norskama jääda.
Tema vend, 20. detsembril tulev Bjúgnakrækir (Vorstinäppaja), vehib jällegi sisse kõik viinerid ja vorstirõngad ning 23. detsembril, kui rahvas on kirikus missal pühakuks kuulutatud katoliikliku piiskopi Thórlaukuri auks ning seejärel külastamas poole ööni jõuluostudeks avatud poode, hiilib maja juurde Ketkrókur (Lihakoukija) ning kougib pika kepi abil korstna kaudu välja kõik lambakintsud.
21. detsembril luurab maja ümber Gluggagægir (Aknastpiiluja), kes tahab teada, kas majas ollakse head, ja 22. detsembril uurib fenomenaalse lõhnatajuga Gátathefur (Uksenuuskija), kas jõuluroogade valmistamine juba käib. Lõpuks saabub 24. detsembril viimane vanake – Kertasníkir (Küünlanäppaja), kellele meeldib lauale lohakile jäetud küünlad pihta panna ja torgata nad põlema kuskile majaümbrusesse.
Vanade kommete kohaselt tuuakse jõulukuusk tuppa 23. detsembril, pärast seda, kui leib on küpsema pandud ja toad koristatud. Ainult sellel õhtul aastas on söögiks hapendatud ja keedetud raikala.
Jõululaupäeval kuskil väljas ei käida. Kingid kogutakse kuuse alla ja jagatakse pärast rikkalikku söömaaega, mille põhiroaks kuni viimase ajani on olnud eelkõige suitsulammas kartulite, herneste ja punapeediga, kuid nüüd üha sagedamini rabakana, põhjapõder või suitsupõrsaski. Islandil on väga populaarne kinkida raamatuid ja paljud kirjastajad orienteerivadki oma uudisteoste ilmumise just jõuluajaks.
Sugulastel käiakse külas jõulupäeval ja teise jõulupüha esimesel poolel. Teise jõulupüha õhtul otsitakse sageli välja aga oma paremad riided ja minnakse mõnda restorani või klubisse, mis on sel päeval tavaliselt avatud, kuni kliente jätkub.
Ja see pererahva kodunt väljaminek on lahkumismärguanne jõulumehikestele, kes üksteise järel tuleku järjekorras minekut teevad: ikka Lambapeletaja kõigepealt ning viimasena kolmekuningapäeval Küünlanäppaja. Nemad lähevad ühe uskumuse kohaselt kõigepealt kuumaveeallikatesse oma luid-liikmeid turgutama ja seejärel enda koopasse tagasi.
Inimesed elavad järgnevad kuud, oodates pimeduse taganemist ja valge aja saabumist. Ning tehes ikka edasi oma igapäevatoimetusi, millest ühes korralikus majapidamises iial puudu ei tule.