/nginx/o/2016/01/20/4890215t1h864d.jpg)
Aeg-ajalt meeldib mulle külastada paiku, mis on kergelt aegade unustusse langenud. Siis tekib kihk rutata, et kiiresti avastada uut ja huvitavat, ühtlasi märgata ajas muutumise võlu. Kuid siinkohal tuleb tõdeda, et hetkeks seisatamine ja pilguheit selja taha pakub sageli suuremat avastamisrõõmu kui silmapiiril terendav.
Eelmisel aastal sai uue sisu ja kuue Kihnu muuseum - UNESCO tähenduse kandja, nüüd on järjekord Pärnu muuseumi käes. Pärnumaa mälu ja identiteedi kandjad vajavad ajakohastamist ja usun, et seni täitumata eesmärgid, mille poole on püüeldud aastaid, lähitulevikus realiseeruvad.
Ei maksa arvata, et selles loos hakkan ette lugema üheskoos saavutatut maakondlikus võtmes. Samal ajal pean tõdema, et eelnevate aastate areng on just see, mis kujundab lähtekohti ja annab võimaluse püstitada uusi eesmärke.
Meid kõiki pani proovile 2009. aasta ja ma olen veendunud, et raskemad ja otsustavamad on kilomeetrid, mis läbitakse vahetult enne finišijoone ületamist. Teisalt on need jälle enim innustavad.
Julgen arvata, et 2009. aastal alanud maraton kestab ja jäänud on viimane “ajavõtupunkt”, et tunnistada enesele ja öelda teistele: “Me saime hakkama.” Maakonna elanike arv kasvas aastas 260 inimese võrra ehk 0,29 protsenti, olles Eestis paremuselt kolmas, pärast plussmärgiga Harju- ja Tartumaad. Pärnumaal elab praegu 90 496 inimest.
Olles omavalitsusliku taustaga, ei tihka ma minna mööda Pärnumaa valdadest ega linnadest. Kahtlemata on üha keerukam korraldada kodanike eluolu, kui ressursse napib. Seda olulisem on tegutseda koos, otsida ühisosa ja tegelda valdkondadega, mille arendamine maksurahaga oleks kõige efektiivsem ja kodanikukesksem.
Tean oma kogemusest, kuidas esmalt tahaks pakkuda parimat just nimelt enda omavalitsuste kodanikele ning alles seejärel vaadata, mida teeb naaberomavalitsus või kuidas on olukord maakonnas. Õigupoolest soosib sellist käitumist seadusandluski.
Usun, et ma ei eksi, kui väidan, et meie edu võti seisneb koostöös ja selle kaudu tervikliku visiooni kujundamises. Olen kindel, et suudame seda, kui üksteist kuulame, aktiivselt kaasa mõtleme ja kokkulepitust kinni peame.
Head algatused on Pärnu linna lähiümbruse teemaplaneeringuga alustamine ning maakonna arengustrateegia uuendamine ja kinnitamine. Tegemist on eesmärgipüstitusega kokkulepete kaudu, mille käigus analüüsitakse meie edu võimalusi ja ebaõnnestumise tõenäosust ükskõiksuse korral.
Mis puudutab haldusreformi, siis paljudel juhtudel asendab seda koostöö, mille eelistamises ei saa kahelda. Kuid kui me ei suuda seada uusi ühiseid eesmärke ega neid ellu viia, tuleb paratamatult muutusteks valmis olla.
Reformi saab teha ja vajadusel olen maavanemana valmis võtma initsiatiivi. Meil on pädevad inimesed ning kogemused, mille najal toimetada veel targemalt kui eelnevatel kordadel.
Siiralt loodan, et Pärnumaa põhjaosa ja Raplamaa omavalitsuste algatatud (Vändra vald, Tootsi vald, Vändra alev Pärnumaalt ja Järvakandi vald Raplamaalt) ühinemine saab jätku vabatahtliku haldusterritoriaalse reformi näidete jadas.
Suurim probleem on praegu tööpuudus. Loomulikult on keeruline inimestel, kes on kaotanud töö ega ole leidnud uut, kes ei ole siiani saanud kätte oma väljateenitud palka, kes on töölt lahkunud kas olude sunnil või omal soovil ega ole saanud riigi tuge tööturu toetuste näol. Kõige selle puhul puudub lohutus ja meil on juba üle 6000 ametlikult registreeritud töötu.
Mulle tundub, et liialt vähe on tähtsustatud ettevõtjate rolli. Mõttes olen püüdnud asetada ennast ettevõtja asemele, kellel lasub vastutus töötajate eest. Eelnevatel aastatel läks enamikul firmadest hästi ja kõik tundus peaaegu enesestmõistetav: palk laekus õigel päeval, peale selle maksti preemiaid ja üldjuhul organiseeriti aastas korra või kaks sündmus kogu perele.
Kahtlemata on meeldiv olla edukas, hooliv ja eeskujuks ülejäänud ettevõtetele, kuid seda raskem on tulla toime, kui kõik nii hästi ei lähe. Avalikus sektoris töötanuna ei ole ma pidanud kunagi teavitama töötajaid palga laekumata jäämisest kokkulepitud kuupäevaks.
Kindlasti on need olukorrad, kui ettevõtja küsib endalt: “Miks ma selle kõigega tegelen ega oska õigel ajal lõpetada, et oma ülejäänud aastad muretumalt mööda saata?” Olen tegelnud ettevõtlusega väikeses mahus ja kogenud oma nahal, kui raskelt kõik tuleb ning kui keeruline on saavutada edu.
Siiralt loodan, et eelseisvatel aastatel on võimalik korvata tekkinud närvikulu ja töötajad, koostööpartnerid ja kohalikud omavalitsused hakkavad ettevõtjaid taas kõrgelt väärtustama.
Paljudele on selge, et töökohtade loomisel ei saa lähtuda aastatetagusest mõttemallist ja tööpuudus ei vähene enesestmõistetavalt. Eri osapoolte - ettevõtjate, avaliku ja akadeemilise sektori koostöö on see, millele on pühendunud edukad riigid.
Mul on hea meel tõdeda, et Eesti püüdluste kontekstis oleme esirinnas ja pingutame, et saavutada edu. Selleks, et investeeringuid piirkonda tuleks, on vaja kujundada keskkond ja mõttelaad, mis sellist käitumist soosiks.
Selle eesmärgi täitmiseks on kutsutud ellu Pärnumaa oskusteabe keskus, mis koondab eri valdkondade esindajaid, moodustades võrgustiku. Kogu ettevõtmist toetab uus kutsehariduse kvaliteet, mis senisest rohkem vastab ettevõtjate ootustele.
Usun, et järgnevatel aastatel leiavad rakendamist paljud ettevõtjate ideed. Olgu siis tegemist Lottemaa projektiga Tahkuranna vallas või kalakasvandusega Audru vallas. Juba töös ettevõtmistest pean kindlasti mainima uut hingamist energeetika valdkonnas Fortum Termesti rajatava koostootmisjaama näol Pärnus.
Ebaõiglane oleks jätta mainimata infrastruktuuri arendamine kui oluline ettevõtlust toetav algatus, mille nimel tuleb teha veel suuri pingutusi, nagu Via Baltica trassikoridori teemaplaneering, Via Baltica Pärnu ümbersõidu väljaehitamine, tuuleenergeetikaalane teemaplaneering, Pärnu lennujaama ellujäämine.
Maavanema ametiaja jooksul püüan olla tööde-tegemiste keskel, mitte istuda kabinetivaikuses. Soovin jätkata aktiivsust ja tervisesporti propageeriva maakonna kujundamist. Eelkõige on Jõulumäe tervisespordikeskuse arendamine loonud uue kvaliteedi ja jätnud sügava jälje meie spordilukku.
Eluviise väärtustavat suhtumist toetab omakorda valitsuse vastne otsus KOIT-kava elluviimise suhtes, sellest lähtudes plaanivad kohalikud omavalitsused aastatel 2010-2012 investeerida piirkondlikult olulistesse spordirajatistesse. Suuremate keskustena saavad toetust maakonna esindusstaadionide korrastamiseks Kilingi-Nõmme linn ja Vändra alev.
Sotsiaalse taustaga ettevõtmistest tooksin eraldi välja investeeringud lastekodu peremajadesse Pärnus ning maakonna vajadusi arvestava dementsete vanurite hooldekodu rajamise Tootsi.
Kahtlemata on maavanema nagu paljude ülejäänud ametnike üks tähtsamaid rolle kodanike ja riigi vahelise kontakti ning mõistmise loomine ja hoidmine, olgu see seotud sotsiaalhoolekande, ühistranspordi, hariduse või planeeringutega.
Me elame pidevate muutuste keskel, samal ajal ootame stabiilsust. Kõik see tekitab kibestumist ja trotsi. Kindlasti ei saa ma maavanemana lubada kiireid lahendusi. Kuid alati olen pooldanud paindlikku ja mõistuspärast lähenemist, mille puudumise korral luban sekkuda. Loodan, et minust on abi nii Pärnumaa kui Eesti heaolu kujundamisel, vastasel juhul veaksin alt teid, pärnumaalased, iseendast rääkimata.