Loovutanud 1944. aasta suvel Eesti mandriosa, taandus osa Saksa üksusi Lääne-Eesti saartele ja asus seal kaitseliini rajama. Saarte hoidmine oli Põhjarinde juhtkonna otsusel vajalik Läänemerel laevaliikluse tagamiseks, et varustada Läti sadamate kaudu Kuramaa väegruppi. Ülesanne Lääne-Eesti saarte hoidmiseks tehti Saksa 23. jalaväediviisile. Väegrupi üldjuhiks määrati selle diviisi komandör kindralleitnant Hans Schirmer.

Saarte kaitseks moodustatud väegrupi koosseis oli üsna kirju ja nendega pidi kindralleitnant Schirmer kindlustama kogu Lääne-Eesti saarestiku kaitse. Samal ajal oli teada, et Punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse ehk üheksa diviisiga, ja kindralleitnant Schirmerile oli juba algusest peale selge, et olemasolevate jõududega ta saari oma käes hoida ei suuda.

Kuid üllatusi lisandus veel. Nimelt andis Hitler käsu, mis oli üks tema järjekordseid nõmedusi, käivitada operatsioon “Tanne Ost”. Kuna Soome oli sõjast väljunud, käskis Hitler võtta soomlastelt ära Soome lahes Suursaar (Hogland), enne kui nood jõuavad selle venelastele üle anda.

Selleks sai Schirmer käsu eraldada dessandiks luurerügement ja kolm rünnakpaatide kompaniid. See oli Schirmeri väegrupile suur löök, sest need väeosad olid juba paigutatud Muhu saare kaitsele, see oli ühtlasi peakaitseliin.

Pealegi ebaõnnestus Suursaare hõivamine täielikult ja saare ründamisel hukkus ning langes soomlaste kätte vangi kokku 1056 meest.

Kindralleitnant Schirmeril oli kavas kasutada saarte hoidmiseks Mandri-Eestistki Muhusse taandunud Eesti väeosade riismeid. Muhus kogus eestlased kokku Eesti 20. diviisi ohvitser Julius Made. Nn Made pataljonis oli ligi 2000 meest.

Kuid Schirmerit häiris saadud informatsioon admiral Pitka relvastatud vastuhakust sakslastele, aga ka Muhus kogutud eestlaste madal võitlustahe, ning ta andis käsu eestlastelt relvad ära korjata ja saata mehed välisandarmeeria järelevalvel Sileesiasse Neuhammeri linnakesse, kus toimus Eesti 20. diviisi ümberformeerimine.

Samuti tegi Schirmer ettepaneku Saaremaa Omakaitse ülemale kapten Kangrole, et see asuks oma meestega Muhu saarel asunud Saksa üksuste selja taha nn teisele kaitseliinile, lubades Omakaitsele relvi ja korraldada nende väljaõpe. Kuid kapten Kangro ei andnud oma nõusolekut.

Nii ootasid sakslased Punaarmee rünnakut üsna lootusetus olukorras. 29. septembril algas rünnak Muhule. Seal kaitsel olnud Saksa 23. jalaväediviisi mõnisada meest pani umbes 7000 Punaarmee ründajale vastu kaks päeva, tõmbudes siis Saaremaale. 3. oktoobril loovutati Hiiumaa. Seejärel vallutasid hoogsalt edasi liikunud Nõukogude väed tugevate tankiüksuste toetusel ühe sakslaste kaitseliini teise järel ja jõudsid 10. oktoobril Sõrve poolsaare kõige kitsamas kohas sakslaste moodustatud Arista kaitseliinile.

Punaarmee äpardunud dessandid

Suutmata Arista kaitseliinist läbi murda, otsustas Punaarmee teha sakslaste tagalasse dessandi. 11. oktoobril maabusid Punaarmee üksused amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatuma randa. Kuid sakslaste ranna kaitsel olnud väikesed üksused märkasid dessanti varakult ja surusid Kaugatumas maaletulnud punaarmeelased tagasi merre.

13. oktoobril otsustati saata dessant Vintri randa. Dessandi korraldamine oli pandud 300. Eesti laskurpolgule ja selle koosseisu kuulus umbes 700 meest. Meestele anti kaasa kaks 45 millimeetrist tankitõrjekahurit, mitu miini- ja raskekuulipildujat ning ohtralt laskemoona. Igas rühmas oli üks jagu püstolkuulipildujatega.

Seega oli dessandiüksus hästi relvastatud. Toiduks anti neile kaasa tatratangu ja leiba.

Öösel paigutati mehed Roomassaare sadamas mootorpaatidesse ja praamidele, igaühesse 30-40 meest.

Paadimeeskonnad koosnesid eranditult venelastest. Kogu operatsiooni juhtis laskurkorpuse rügemendi ülem major Paul.

Valvelaevade kaitse all läheneti Vintri rannale ja mehed käsutati merre umbes 700 meetrit enne rannajoont. Viivitajaid ähvardasid laskevalmis relvadega venelastest paadimeeskonna mehed.

Kuna kohati ulatus vesi meestel üle pea, uppusid paljud neist koos raske varustusega juba vette hüpates. Samal ajal avasid rannas olnud Saksa suurtüki- ja õhutõrjeüksused aluste pihta tule ning paljud vettehüpanuist said surma või haavata. Samuti uppusid paljud raskemalt haavata saanud.

Sakslaste tugev tuli põhjustas dessandi juhtkonnas segaduse ja tulemus oli üldine kaos.

Dessandi kohaletoonud alused lahkusid kiiresti merele, jättes sakslaste tule all olnud mehed mitmeks tunniks jääkülma vette.

Edasisest on kirjutanud Järvamaa mees Paul K.: “Randa jõudis meist vaid veidi üle paarisaja mehe. Seal otsisid sakslased meid kõiki läbi ja küsisid, kes meie hulgas on politrukke. Mehed näitasid kahele roodu politrukile, kes samas sakslaste poolt maha lasti.

Kuigi sakslaste valve meie ümber oli tugev, käituti meiega sõbralikult. Meid viidi mererannast veidi eemale ja kästi maha istuda. Seejärel kutsuti meie hulgast välja kuus meest ja viidi valve all kaasa. Arvasime hirmuga, et nüüd hakatakse meid maha laskma. Kuid kartus osutus asjatuks. Varsti tulid mehed tagasi suurte toidusületäitega. Meile jagati leiba, konserve ja vorsti. Samal päeval viidi meid merepraamiga Vindavisse (Ventspilsi – toim ), kust teekond jätkus edasi Saksamaale.”

Hoolimata Hitleri rangest käsust kaitsta Sõrvet viimase meheni, taotles Sõrve väegrupi juhtkond teist korda luba vägede evakueerimiseks Sõrvest.

Sõrve väegrupi evakueerimine

Ülemjuhatusele edastati juba varem valminud evakueerimise plaan koodnimega “Delphin”. Nüüd saabusid armeegrupi Nord peastaabist Sõrve olukorraga tutvuma juhtohvitserid, kes leidsid, et olukord on äärmiselt kriitiline.

Kuramaa väegrupi ülem kindralooberst Schörner, kes oli tuntud nats ja suur Hitleri austaja, andis Hitleri käsku ignoreerides loa alustada Sõrvest vägede evakueerimist.

Algplaani kohaselt pidi evakuatsioon aega võtma kaks ööd. Kuna aga kaitsjate arv Sõrves oli jäänud tunduvalt vähemaks, leidis merevägi, et nad on võimelised evakuatsiooni teostama ühe ööga, ja sellega alustati otsekohe.

Evakuatsiooniplaaniga oli sätestatud üksuste laevadele mineku järjekord ja nõuded varustuse evakueerimise kohta. Kaasa oli lubatud võtta vaid käsirelvad, isiklik norm laskemoona. Ülejäänud varustus tuli kas hävitada või maha jätta.

Evakuatsioon algas 23. novembril kell 19. Esmajärjekorras laaditi praamidele haavatud. Halvenenud ilm segas oluliselt ajagraafikust kinnipidamist ja laevadele minek kujunes raskemaks, kui oli plaanitud.

Kuigi öö oli põlevast varustusest valge, ei taibanud punavägede komandörid sakslaste õnneks, mis tol ööl oli juhtumas.

Evakueeruvate vägede vastu suuremaid rünnakuid ette ei võetud. Kell 5.40 olid kõik staabid ja suuremad üksused Sõrvest lahkunud. Kell 6.15 läks Sõrvest laevadele viimane üksus.

Saksa arhiivimaterjalide andmetel kulutas Sõrve väegrupp viimase kuue päeva jooksul lahingutes 1639 tonni laskemoona. Sama ajaga hävitati 36 vaenlase tanki, tulistati alla 14 lennukit ja võeti vangi 317 punaväelast

18.-24. novembrini sai lahingutes haavata 2452 ja surma üle 1000 mehe. Õhutõrjepataljonis, kus teenisid Pärnumaa poisid, hukkus kümme ja sai haavata umbes 30 meest. Lennuväepoistest langes kaks ja üks poistest jäi kadunuks. Kergemalt haavatuid oli kümme.

Sõrve väegrupp evakueeriti ülimalt rasketes ilmaoludes. Merel puhus tugev tuul ja lainetus oli kõrge.

Paljud väegrupi järele saadetud alustest ei suutnud Sõrves randuda, täitusid kõrge laine tõttu veega ja läksid põhja. Merel varitsesid Sõrvest lahkuvaid aluseid Nõukogude torpeedo- ja kahuripaadid.

Kolm maabumispraami koos evakueeritavate sõduritega läks (või lasti) põhja.

24. novembri hommikul randus viimane praam Vindavi sadamakai ääres. Lahingud Lääne-Eesti saartel olid lõppenud.

Üldiselt võib, arvestades äärmuslikke tingimusi, pidada sakslaste evakueerumist Sõrvest igati õnnestunuks.

Arhiivimaterjalide andmetel evakueeriti Sõrvest 4694 sõdurit. Relvastusest saadi vähesel määral ära viia vaid kergem sõjamoon. Kogu raskerelvastus lasti viimasel hetkel puruks või muudeti kasutuskõlbmatuks.

Viimaste nädalate ränkadest lahingutest kurnatud meestele anti kolm päeva puhkust. Pärnumaa lennuväepoistest vääristati II klassi raudristiga Peeter Kallastet, Jaan Tõntsi ja Mihkel Käiget.

Need olid vaid episoodid Sõrve lahingutest. Eesti okupeerimisele vastupanu seisukohalt ei omanud Sõrve lahingud küll enam mingisugust tähtsust, kuna Mandri-Eestis taastati sel ajal juba täie hooga nõukogude võimu. Vene sõjaajaloolased on aga Sõrve lahinguid võrdsustanud Sinimägede omadega.