Sellelgi aastal oli festivali algus jõuline, nooruslikult kütkestav ja samal ajal sügavalt professionaalne. Otsekui värske tuulepuhang leitsakulises linnas.
David Oistrahhi festival algas nooruslikult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontserdimaja täissaal tervitas Balti noorte filharmooniat Kristjan Järvi juhatusel ning suurepärast ja võluvat tšellosolisti Jan Voglerit.
5. juulil toimunud avakontserdi “Muusikapärlid” märksõnad on laitmatu ettekanne ja nooruslik entusiasm. Selle orkestri eripära peale Balti mere äärsete riikide muusikute koostöö ongi kaugelepaistev vaimustus tehtavast. Tundub, et see vaimustus sai võimu kogu publiku üle.
Kristjan Järvi, kes on selle projektorkestriga tegelnud kolm hooaega, on kindlasti muusikalise ühistunde ja -rõõmu telg ja initsiaator.
Kristjan Järvi dirigendikarjäär algas koos tema New Yorgis asutatud Absolute Ensemble’iga ja ta on maitsnud erakordset edu festivalidel nii Ameerika kui Euroopa mandril. Ta on väga mitmekülgset orkestrirepertuaari valdav dirigent Frank Zappast Gustav Mahleri sümfooniateni. Ta on sage esineja Viini Musikveraini kuulsas Kuldses saalis. Alam-Austria Tonkünstlerite peadirigent on ta aastast 2004. Balti noorte filharmoonia kunstiline juht ja peadirigent on Kristjan Järvi 2008. aastast.
Järvi lähenemine eri ajastutest pärit eriilmelistele teostele on hämmastavalt vaba ja emotsionaalne, samal ajal helilooja sõnumit detailideni respekteerivalt esiletoov.
Avateosena kõlanud Jean Sibeliuse Seitsmes sümfoonia C-duur, üks helilooja tippteoseid, jättis oma dramaturgia ja ühtlaste kõlaliinidega veenva mulje. Seda sügavat ja muusikaliselt nõudlikku teost juhatas Kristjan Järvi partituuri kasutamata. Tulemuseks oli üks meeldejäävamaid esitusi, mida selle teose puhul kuulnud olen.
1917. aastal kirjutatud Heino Elleri prelüüd g-moll tšellole ja orkestrile oli väärikas jätk eelnevale. Ka see on esitajaile nõudlik teos just oma polüfooniliste liinide tõttu. Seekordses ettekandes oli põhirõhk soolopartiil, mille Jan Vogler väga meisterlikult ja peenetundeliselt kuuldavale tõi. Orkestrilt oleks oodanud siin reljeefsemat/ellerlikumat kõlapilti. Oli ju Heino Eller oma teostes eelkõige detailimeister.
Alaliselt New Yorgis ja Dresdenis elav Jan Vogler alustas muusikuteed Dresdeni Staatska-pelle tšellorühma kontsertmeistrina, kuid jätkas õige pea soolokarjääriga. Ta on mänginud solistina maailma paljude orkestrite ees. Üheks olulisemaks peab ta esinemist koos New Yorgi filharmoonikutega Lorin Maazeli juhatusel. Mainimisväärne on pill, millel Jan Vogler mängib – 1721. aastast pärinev Montagnana Ex-Hekkingi tšello.
Kontserdi esimene pool pidanuks lõppema Pjotr Tšaikovski “Variatsioonidega rokokoo teemale” (Fitzhageni seades), kus publik sai nautida tõeliselt virtuooslikku tšellomängu. Kuid sellele järgnes lisapalana Arvo Pärdi “Pro et contra” tšellole ja orkestrile, mis kujunes maiuspalaks oma huvitava, lausa teatraalse esitusega.
Kontserdi teine pool oli pühendatud Igor Stravinski loomingule, kahele osale tema balletisüidist “Kevadpühitsus” (“Le Sacre du Printemps”). See teos oma keeruka helikeele ja eelkõige orkestratsiooni poolest on väljakutse igale orkestrile ja dirigendile. Tuleb mainida, et vähesed dirigendid suudavad seda peast juhatada. Kristjan Järvi tegi seda, pannes oma sugestiivsuse ja ilmselge mängurõõmuga rohkem kui sajaliikmelise orkestri kõigis vikerkaarevärvides särama.
Pärnu kontserdimaja publikule oli kuuldu värskendav tuulepuhang leitsakulisel õhtupoolikul. Küllap tekitas avakontsert nii mõneski kuulajas huvi külastada ülejäänud festivaligi.