Mereäärse Varbla vallavanemal Sivar Tõnissonil on kaks hobi, fotograafia ja iluaiandus, mõlemaga hakkas ta tegelema Tartu 2. keskkooli päevil ja nende harrastuste koostoimet näeb peagi volikogu saali seintel.
Varbla vallavanem teeb oma lilleaias pilte
17. juuli 2010, 11:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Pildistamisega alustasin kuuendas klassis, aiandusega seitsmendas, lugesin kirjandust ja käisin aianduse ja mesinduse seltsis koosolekutel,” räägib Sivar ja sätib A4 ehk kirjapaberi mõõdus värvipilte lauale ritta.
Värvifotodel on suured kollased, punased ja oranžikad roosiõied, kuninglik valge liilia, lilla habemega iirised, taluaialill keisrikroon, aga ka põnevaid puid ja põõsaid nende täies ilus. Neist peab autor tegema valiku, sest seintele mahub vaatamiseks sättida paarkümmend pilti.
See on Sivari teine fotonäitus, mis Varbla suveürituste sarjas 23. juulil vallamajas avatakse. Esimene näitus “Selline ta on – Varbla” rippus volikogu ruumi seintel kümme aastat tagasi. Valdavalt kodukoha maastiku- ja loodusvaated, mida hiljem nägid Matsalu looduskaitseala külastajad Penijõe keskuses.
Rannamäe talu
“Üheksakümmend protsenti neist piltidest on tehtud minu koduaias Rannamäe talus,” mainib Sivar ja seletab, et tema kolmanda pensionisamba moodustavadki puud, põõsad ja püsililled.
Eesti põllumajanduse akadeemias agronoomiks kõrgkoolitatud mees ütleb, et ta ei ole kaotanud lootust rakendada õpitud teadmisi. Seda lootust toidab puukooli loomise mõte. Isa Sivariga mestis on pere vanem poeg Siim.
Esialgu aga on Rannamäe talu ümber neli hektarit maad täis tipitud võõrapäraseid puid ja põõsaid, vastavalt nende iseloomule kas varju või päikese kätte, kas laiutama või kõrgusesse sirutuma. Näiteks Aasiast pärit pikkade okastega sirmokas, mis vanemas eas moodustab vihmavarjukujulise võra. Või siis igihaljas mammutipuu, mis Sivari aias on paari meetri kõrgune, jäädes praegu veel üle 50 korra maha maailma kõrgeimatest liigikaaslastest.
“Mul on huvi teada saada, kuidas eksootilised puuliigid meie kliimas vastu peavad, seepärast kogun ja kasvatan liike, mida Eestis on teadaolevalt üksikud,” seletab Sivar, lisades, et okaspuud on nagunii talvel ümbruse ehteks ja raagus võradega lehtpuudelgi on oma dekoratiivne võlu.
Roosid lõhna järgi
Puud ja põõsad on kujult ja lehtede värvilt pidevas muutumises, igal aastaajal eri ehtes. Oma kollektsiooni hangib Sivar liike juurde mitut teed pidi, tellib kas seemned või ostab istiku, internet ja Nurga puukool on pidevalt tema huviväljas, sest seda juhib eripäraste puude ja põõsaste huviline.
Enamiku roosisortidest ja -liikidest on Sivar koduaeda väikesesse Rannakülla hankinud firma Garden kaudu, näiteks oma lemmikud David Austini sordid ehk inglise roosid. Valdavalt okkalise varrega kaunitaride kogu täiendab selle omanik kirjanduse kaudu ja eelistab uue sordi otsingul klassikalist, see tähendab inglise roosi lõhna. Näiteks sellist, nagu on roosakaõielisel “Kroonprintsess Margharetal”.
“Suurem osa minu vabast ajast läheb taimede peale, mullad, seemned, pistikud, püstoksad ja mis salata, selle tõttu kannatavad mõnigi kord kodused majapidamistööd,” tunnistab Sivar. “Aga aiatöö maandab stressi, puhkan seda tehes kabinetitööst täiega.”
Kellelt Sivari aiandushuvi pärineb, ei tea neljakümnendate keskel mees isegi öelda. Nõukogude ajal kasvatas Tõnissoni pere nagu paljud teisedki kurki, kapsast, kartulit ja teenis sellise töö kõrvalt rabelemisega lisarublasid. Aga aednikke suguvõsas ei olnud ega ole ja Sivari inseneriharidusega isa ei arva lilletamisest suurt midagi.
“See hobi on loomulik jätk minu haridusteele,” põhjendab Sivar ja kiidab poega, kes teadvat puu- ja põõsaliikidest juba rohkem kui isa.
Klõpsib endale
Poolesajast pildist näituse tarvis poole kõrvaletõstmine on Sivarile keeruline ülesanne ja ta peab isekeskis aru, kas teha valik värvide või liikide järgi – nii, et tulbid ja roosid, puud ja põõsad moodustavad näitusepinnal omaette rühma. Autori otsuse üle saab otsustada külastaja, kes üritustesarja “Mõnus nädalalõpp Varblas” ajal või hiljemgi vallamajas katuseakna valgusega nõupidamiste saali satub.
“Teen pilte Canoniga, olen selle firma aparaatidega ei tea mis ajast pildistanud, aga alustasin nagu omal ajal ikka Zenidi ja Kiieviga, labor oli kodus köögis, akna katsin tekiga kinni ja laualambi sisse keerasin punase pirni, aga nüüdsel ajal ei pea enam lugema negatiivi kulusid, klõpsi kas või tuhat tükki jutti,” võrdleb Sivar noorusajas alguse saanud harrastuse tehnilist arengut, mis tähendab, et pildistamise ajal ei pea meeleheitlikult kaadreid lugema ja rahakulule mõtlema.
Tagasihoidlikult mainib aiandushuviline fotograaf, et ta on klõpsinud pilte enda jaoks ja need arvutisse tõmmanud, aga vallamaja töökas kollektiiv on neid silmanud ja õhutas teistegi rõõmuks näitust koostama. Arvatavasti jääb see väljapanek suve meenutama südatalvelgi ja külalisteraamatusse kogunevad külastajate värvikad muljed.