Perearst näeb maaelu rõõme ja muresid lähedalt

Ly Andlat võlusid erialavalikul inimeste aitamise võimalus ja mugav töökorraldus, praegu on ajad muutunud ning perearstide koormus suur. Foto: Urmas Luik

Kilingi-Nõmme ja Saarde valla perearstil Ly Andlal on nimistus umbes 1700 patsienti ning seljataga 24 aastat töötamist arstina, millest 15 aastat Kilingi-Nõmmel. Seoses sellega on tal hea ülevaade maainimese tervise- ja muudest muredest.

Tõrvast pärit tohter on oma sõnutsi tahtnud saada arstiks niikaua, kui ta end mäletab. Ilmselt oli oma osa selles meditsiiniõest emal, kelle tööga kursis olles lapsel meditsiini ja inimeste aitamise vastu huvi tekkis.

“Eks arstiks õppimisel olnud pragmaatilisemaid põhjusigi,” meenutab Andla. “1970. aastatel oli töökorraldus teine: haiglaid ja arste jätkus, kõik väikesed alevid olid haiglaid täis, arstide tööpäevad polnud nii pikad kui praegu, perele piisas aega ja palk ei olnud ka just pisike.”

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Andla Pärnus Sõpruse sanatooriumis infarktihaigete järelravi osakonnas. Osakonna sulgemisel 1994. aastal asus ta tööle Kilingi-Nõmme, kus parajasti uut arsti vajati.

Patsiendid linnas ja maal

Maakohas on perearst pea igaühele tuttav ning tohtergi tunneb oma patsientide tausta. “Vahel tekib tunne, et tead oma haigeid liiga hästi,” muigab arst. “Mõnikord tahaks isegi, et patsient oleks puhas leht, sest nii mõnigi teadmine võib vahel teatud eelarvamusi tekitada. Aga reeglina on patsiendi probleeme teades teda siiski kergem aidata.”

Doktor Andla tõdeb, et linnas on arstiabi haigele kindlasti kättesaadavam, maal takistavad arsti juurde jõudmist pikad vahemaad, tuisanud teed ja vilets bussiliiklus. Teisest küljest arvab arst linnainimesi pretensioonikamaks, maainimene usaldavat tohtrit rohkem ega ole aldis kasutama superravimeid või eridieete.

“Maal on kindlasti rohkem eakaid patsiente,” võrdleb Andla. “Siin vananeb rahvastik oluliselt kiiremas tempos kui linnas. 15 aasta jooksul on Saarde vallast väga palju noori ära läinud, lapsi sünnib vähe. Statistika teeb päris kurvaks.”

Enne 1994. aastat töötas praeguses Saarde vallas ja Kilingi-Nõmme haiglas kokku 12 arsti. Praegu on kogu Saarde valla peale vaid kolm perearsti, kellest üks võtab haigeid vastu ka Tali vallas, ja kaks hambaarsti, peale nende tervet maakonda teenindav 20 kohaga hooldusravihaigla.

“Töökoormus on varasemaga võrreldes hoopis teine,” kommenteerib Andla arstide ja õdede vähesusest ning aina lisanduvatest kohustustest tingitud olukorda. “Ütlen ausalt: kui oleks teadnud, mis toimuma hakkab, oleksin valinud teise eriala, aga riigikorra vahetumist ning nii suuri muutusi ei osanud küll 30 aastat tagasi ette näha.”

Saarde valla perearstid saavad oma haigete probleemidega enamasti ise hakkama, vaid raskemate juhtumite puhul tuleb abivajajad suunata Pärnu haiglasse. 40 kilomeetrit linnasõitu pole küll eriti pikk maa, kuid ühistransport on vilets ja põdural autota inimesel on vahel väga raske Pärnusse eriarstile jõuda.

Samal ajal tõdeb Andla, et kui eriarstid töötaksidki kohapeal, ei saaks nad kahe palja käega suurt midagi ära teha. Eriala heal tasemel hoidmiseks on spetsialistil tarvis küllalt suurt patsientide hulka ja uuringubaasi ning see pole haiglata mõeldav.

Arstiabi või sotsiaaltöö?

Kuna maal elab palju eakaid patsiente, puutub perearst tihti kokku viletsavõitu sotsiaalsüsteemiga. “Varem kandis meditsiin ka sotsiaalhoolduse funktsiooni, aga nüüd enam mitte,” meenutab Andla. “Meditsiiniabi ja sotsiaalhoolduse piir on üsna hägune. Kui 85aastane vanainimene enam voodist välja ei saa, ei pruugi ta tingimata vajada meditsiinilist sekkumist ega ravi, vaid üksnes hooldust, aga sotsiaalhooldussüsteem on meil alles nõrguke.”

Perearst näeb maainimeste elu lähedalt ja märkab kurbusega paljudes peredes vaesust, masendust, töötust, alkoholismi. Kui ta 1990. aastatel Kilingi-Nõmme tööle asus, oli põllumajandusreform just läbi saanud ja enamik põllumajandusega otseselt või kaudselt seotud ettevõtteid lagunenud.

“Minnalaskmismeeleolu oli masendav ja ega midagi nende aastatega väga paremaks läinud ole,” tunnistab doktor nukralt. “Praegu on suuremad tööandjad kool, haigla, vallavalitsus ja paar puidufirmat. Töötuid on väga palju, vahest kolmandik tööealisest rahvast. Paljud pereisad on Soomes või Norras tööl, lapsed näevad oma isasid korra kuu või kahe tagant. Vahel on inimestest väga kahju.”

Hiljuti oli meedias odavama ravimi soovitamise kampaania, aga maa-arstid on seda teinud juba aastaid. Arst uurib, kas inimene ikka jaksab rohtu osta, ja mõnikord annab haigele ise sahtlist tabletid kaasa. Kõige suuremas hädas olijaid aitab ravimite väljaostmisel vallavalitsus.

Igapäevaraskused teevad haigeks

Andla kirjeldab oma tüüppatsienti 60-80aastates naisena, kellel on kõrge vererõhk, luu- ja liigesesüsteemi vaevused. Tema väitel on suhteliselt parema tervisega füüsilise töö tegijad, rohkem põevad väheliikuva eluviisiga inimesed, kel riskifaktoreid lisavad ülekaal, stress ja suitsetamine.

Arst ütleb maainimesed olevat pigem haiged kui terved. Võib-olla rikuvad tervist needsamad masu aja igapäevaraskused?

“Ma ei arva, et meie inimesed on oluliselt haigemad kui samaealised Skandinaavias, aga haigusega toimetulek ja haigusesse suhtumine on meil ilmselt natukene teine,” arvab Andla. “Paljusid haigusi ei saagi välja ravida, nendega peab kohanema, õppima koos haigusega elama, ja see tundub olevat Eesti inimestele raske.”

Paradoksaalsel kombel on Eestis praegu vahel kasulik haige olla, kuna sageli annab krooniline haigus töövõimetuspensioni – pisikese, kuid tihti ainsa sissetulekuallika.

Andla meenutab, et mitu tema patsienti on aastaid oma kroonilise haiguse, puude või vigastusega tööl käinud, aga kuna neid töökohti enam pole ega paista lähiajal tulemas, on vormistatud püsiva töövõime kaotus.

Õnneks saab meditsiin tänapäeval paljusid kroonilisi haigeid pikalt aidata, kui vaid inimene ise tunneb huvi oma tervise parandamise vastu.

Rõõmu teevad arstitöös kiired paranemised, eriti tänuväärseteks ja toredateks patsientideks peab Andla lapsi.

Viiruste hooaeg

Arstidel on algamas kibe tööaeg, kuna esimesed vesised sügisilmad toovad tavaliselt kaasa ohtralt viirusinfektsioone. Meedia jõuab iga inimeseni ja gripi- või mõne muu haiguse paanikad on kerged tekkima.

Andlat paneb imestama, miks Eesti inimestel on ülejäänud eurooplastega võrreldes leige huvi vaktsineerimise vastu. Kunagi ei tea ju, kuidas olukord kujuneb ja kui suur oht reaalselt tekib.

“Linnugripi puhul aimasime, et sellest räägitakse rohkem, kui asi väärt on, aga seagripi puhul me ei teadnud, mis edasi saab,” räägib doktor. “Üritasime oma patsiente vaktsineerida ja olime üllatunud huvipuudusest. Oleks nagu arstide mure, et inimene saaks kaitsesüsti. Meil on arstiabi üsna kergesti kättesaadav, inimene mõtleb, et küll arst teeb mind terveks, aga see pole nii lihtne. Me ei saa gripi- ega ka ühtki teist viirust kuidagi hävitada ega mõjutada, võime ainult aidata organismil mingil määral haigusega toime tulla. Seevastu vaktsineerimine aitaks haigust vältida.”

Andla on ennast ja oma peret vaktsineerinud juba kümme aastat. Viimane korralik gripiepideemia oli tema mäletamist mööda 2000. aastal ja seda ei taha ükski arst meenutadagi. Tööpäevad kestsid nii kaua, et viimane haige sai unest üles aetud kell pool kümme õhtul …

Tuisanud teed ja “tänavavisiidid”

Perearstisüsteemi arendamise algusaastatel tuli ette, et arstile suisa öösel helistati ja abi paluti, nüüd saab nõu küsida üleriigilisel perearsti nõuandetelefonil. Õnneks on Kilingi-Nõmmes olemas kiirabi. Andla selgitab, et perearst ei saagi öösel suurt midagi teha peale valuvaigisti andmise. Raskemal juhul on niikuinii tarvis kiirabi ja kui häda pole nii hull, kannatab oodata hommikuni.

Ilmselt kõikjal maakonnas maadlevad koduvisiite tegevad arstid viletsate teede ja puuduliku talude märgistusega. Saarde vallas said perearstid 1998. aastani kasutada haigla autot ja autojuhti, praegu peab iga arst ise vaatama, kuidas abivajajani jõuda. Tuisaku lund või sadagu või pussnuge, haige juurde tuleb sõita.

“Teed olid tuisanud, ma ei teadnud, kas olen õiges kohas, küsida ei julgenud, sest igal talul on koerad väljas, nii ma siis sõitsin ja sõitsin kilomeetreid, sest polnud ka kohta, kus auto ümber pöörata,” meenutab Andla varasematest aastatest. “Viimases hädas helistasin abikaasale, kes on siit pärit. Tema siis juhatas teed ning väga hullu ilmaga oli mulle ise autojuhiks. Praegu on kojukutseid tunduvalt vähemaks jäänud, kuna vanainimesi, kelle juures me käisime, enam ei ole ja noored on ära kolinud. Külad jäävad aina tühjemaks.”

Tohtrilt kiputakse tihti nõu küsima poes, tänaval või sünnipäevalauas, kuid Andla tunnistab, et eriti kasu sellest pole. “Tänaval antud nõuanded kipuvad poolikuks jääma, püüan jutu vaikselt mujale viia või soovitan vastuvõtule ja uuringutele tulla,” räägib doktor. “Üritan mitte konkreetseid vastuseid anda ja väldin ise teisi spetsialiste töövälisel ajal tülitamast.”

Haigustele ei tohi mõelda

Perearstid on tohtri jutu järgi suhteliselt terved inimesed. Sesoonsed viirushaigused saadakse oma patsientidelt tasapisi kätte ja kaitsvad antikehad ringlevad pidevalt veres. Sale ja reipa olekuga Andla väidab, et temal oma tervise suhtes imenippe pole, küüslauku sööb ainult toidu sees, peavalu korral haarab tableti järele ja ravimtaimi ei korja. Vormis aitab püsida regulaarne treening: kui nohu algamas, läheb naine vesiaeroobikasse ja järgmisel päeval on vesine nina unustatud.

“Püüan oma haigustega tegelda vaid niipalju, kui hädapärast vaja,” naerab arst ja soovitab patsientidel kindlasti mitte oma eeskuju järgida. “Ma ei tee haigustest välja, sest kui tõbesid väga karta või oodata, siis nad meid üles leiavadki.”

Terve püsida aitab puhkus, mist Andlal tänu heale kolleegile võimalik on, kuid mida paljud maa-perearstid endale kahjuks lubada ei saa, kuna asendajaid võtta ei ole. Kuigi arstid soovitavad oma patsientidel haigena kodus püsida, tuleb neil endal sageli traumast või mõnest muust hädast hoolimata tööd teha, sest asendajat pole ja inimesi ei saa abita jätta.