Pärnu esindusvanaisad hoiavad lippu kõrgel

Rääma vanaisade klubi president Viktor Mägi, 83aastane ja neljakordne vanaisa. Foto: PP

Homsel isadepäeval on erilise au sees isadest veel kraadi võrra kangemad mehed – vanaisad. Pärnus võib nende etalonideks või vähemalt väärikateks esindajateks pidada kaht presidentvanaisa, Viktor Mägit ja Eino-Jüri Laarmanni.

Seisavad nad ju mõlemad vanaisade klubi eesotsas. Mägi Räämal ja Laarmann Raekülas. Kui mitte arvestada neid lahutavaid kilomeetreid, seisavad klubid teineteisele üsna lähedal.

Mehed tulevad kuus korra-paar kokku, et siis mälestustelt või malenditelt tolm puhuda. Teinekord otsitakse välja kaardipakk või laotakse kabenupud lauale. Mõistagi arutatakse ilmaasju. Juttu jagub nii ilma kui asjade kohta.

Tööd ei pelga ja kultuuri ei karda

“Jututeemaks on meil olnud kuum suvi ja hansapäevad ja nüüd on põhiline teema pidevalt olnud see euro tulek,” andis eakate klubi Elulust juures tegutseva vanaisade klubi president Mägi ülevaate põletavamatest teemadest.

Laarmann nimetas veel keskustelusid paremate õngitsemispaikade üle. “Infovahetamist on ju vaja, sest ega me ju enam baarides eriti käi,” selgitas ta.

Ent ega siis vanaisad ainult keelt kuluta ega meelt lahuta. Kui on vaja, ja vaja on, võetakse rõõmuga ette tööd, mis nõuavad mehekätt ja pika elu jooksul talletatud kogemusi. Olgu siis lumerookimine või leheriisumine.

Ja mitte ainult. Laarmann meenutas rahuloluga, kuidas vanaisad läinud talvel käsikäes noortega Raekülla lumelinna rajasid. “Minu arust tuli nii vahvalt välja, seitse võistkonda oli koos ja lapsi oli palju ja kõik tuli meil väga ilusasti välja,” kiitis ta.

Töö ja vile kõrvalt jääb ärksatel vanaisadel aega kultuurigagi tegelda. Nii on viis Rääma vanaisade klubi liiget moodustanud näitetrupi, mis juba on saanud maha lühinäidendiga “Tareke”. Teised jälle võtavad aktiivselt osa tantsuringide tööst või annavad oma häälega laulukoorile tooni.

“Niimoodi me siis seda aega viidame, tegevust on palju, ega igav hakka,” sõnas Mägi.

Selle eest, et Laarmanni selja taga seisvatel vanaisadel igav ei hakkaks ning vererõhk ikka kõrgel püsiks, kannavad aga hoolt huligaanid, kes imekspandava visadusega lammutavad lillekioskit, millest Laarmann plaanis ehitada vanaisadele klubihoone.

“Kõigepealt peksti see seal Raeküla vana koolimaja õue peal sodiks: kõik aknad ja aknaraamid – nagu röövlid oleks kallal käinud,” kurtis Laarmann. Rünnakust toibunud, katsid õppetunni saanud vanaisad osa aknaavasd plaatidega ning värvisid hoone üle. Eesmärgiga viia see Merimetsa ja Hirve tänava nurgal asuva platsi serva, kus sellest oleks kasu nii vanaisadele kui platsil trikitavatele noortele. “See oleks ju tore olnud, et kui sul on asjale vaja minna, ei pea kuskile puu taha või hoovi minema,” märkis Laarmann.

Paraku nurjasid vandaalid ilusa algatuse ja peksid üleskõpitsetud kioski jälle puruks. “Tüdrukud ja poisid võtsid jalgpallivärava ja peksid sellega akna sisse, siis istusid bussi peale ja sõitsid linna,” on sündmuste käik Laarmanni kõrvu jõudnud.

Et noored oleksid oma viha spetsiaalselt vanaisadele suunanud, Laarmann uskuda ei taha. “See ongi lõhkujate, mitte ehitajate põlvkond,” on ta aru saanud. Ometi ei jäta Laarmann jonni ja üritab selle põlvkonnagagi kontakti saada. “Et nad õpiksid vanaisade vigureid ja prooviksid ehk mingit tööd teha, linnupuuri või midagi,” ei vannu ta nõnda kergelt alla.

Vastasvõistkonnale “Tervist!”

Ehkki vanaisade klubid on juba aastaid tegutsenud, pole nad ametlikult ühe, näiteks malelaua taha istunud. Nüüd tõmbabki Mägi suursündmuse teokssaamiseks niite. “Kuidas me siis niimoodi, et üks ühes linna otsas, teine teises ja omavahel ei tegele. Ikka peab tegelema,” ei kõlba selline eraldi hoidmine tema arvates kuhugi.

Mägi ettekujutusse ideaalsest kohtumisest mahub muu hulgas mõõduvõtmine koroonaturniiril. Selles mängus on ta kibe käsi. “Ma ei hakka kiitma, aga ega igaüks mind ikka üle löö,” hoiatas Mägi, kes aastakümneid seda mängu praktiseerinud ja diplomeidki kogunud.

Praegugi juhtub, et ta jääb teiste vanaisadega hiliste õhtutundideni puust litreid toksima. “Kell pool kümme õhtul helistasin naisele veel, et ma mängin koroonat ja niipea ei tule,” muheles Mägi.

Laarmann pole küll sõpruskohtumise ega koroonamängu vastu, ent jääb siiski ettevaatlikuks. “Nad on vist rohkem sellised isetegevuslased ja näitemängu tegijad. Me vaataks, et vanu asju kokku ajada ja pildialbumid valmis teha ja õpetaks teisi ka,” näeb ta kahe klubi vahel mõningaid erinevusi. “Aga eks kõik või kujuneda ja elu paneb asjad paika,” ei välistanud Laarmann midagi.

Ühes on aga mõlemad esivanaisad veendunud: vanaisade klubi liikmeks tasub hakata kõigil vanaisadel ja miks mitte vanadel isadelgi. “Ei ole mõtet kodus istuda, aknast välja vaadata ega oodata, kuidas päev lõpeb,” kinnitas Mägi, et klubiline tegevus toob vanaisade argipäeva värve, mis aitavad elust rõõmu tunda. Ka siis, kui lapselapsi parasjagu nägemisulatuses pole.