Tulede meri valgel maal, helkimas hauakividelt, härmatanud puudelt ja põõsastelt. Salapärane kahin saatmas õhkkerget tuuleiili. Küünalde võbin. Krudin taldade all. Vaikne kõnelus teerajal. See on jõuluõhtu surnuaial.
Eduard Rajari: Jõulud kalmistul ehk muinsushõnguline meeleolukiri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõulud on jätkuvalt suurimad pühad, mida tähistavad nii usklikud kui uskmatud. Nende pühade tähendus on inimeseti erinev. Jeesuse sünnipäev, aastavahetuse eelpühad, ilusad talipühad. Olenemata sellest, kuidas neid võtta, on neis ilu ja õndsust. Ilus on komme sel päeval meenutada oma eellasi: isasid-emasid, vanaisasid-vanaemasid, õdesid, vendi, suguvõsa esivanemaidki.
Paraku ei teata sageli isegi oma vanavanemate nime ja hauakoht on ammu unustatud. Enamasti ja õnneks nii ei ole ja nõnda süüdatakse jõuluõhtu küünal surnuaiaplatsil, kääpal, risti või hauakivi ees. Korrakski püütakse meelde tuletada kadunu nägu ja olekut, seda, milliseid õpetussõnu nad jagasid ja mida meist ootasid. Mõnest neist hoiab mälestust pilt perekonnaalbumis.
Surnuaed – surnute ilus aed, looduskaunis koht, mida veel kaunistavad inimkäed, tuues sinna lilli ja ilupõõsaid, pannes hauale tähiseks kauni sepisristi, malmist risti või kivisamba, uuemal ajal lihtsa kivi või tahvli. Hauatähised on vajalikud teenäitajad mitme inimpõlve taha. Kui neid poleks, unustataks kalm kiiresti.
Nii mõnigi armastatud inimese haud jääb leidmata, kui mälestus on katkenud ja tähistki pole. Minult on sageli küsitud, kuhu üks või teine on maetud. Vanad kirjad on kadunud, tuttavad ei mäleta ja nii päästabki sageli kiri hauamärgil. Seepärast on tähtis kõik vanad kalmistud inventeerida: üles kirjutada, kes ja kus puhkab, mis tähistus ta haual on. Mõnigi on minult abi leidnud. Linnakalmistutest on inventeeritud Alevi ja Vana-Pärnu. Mõningane andmepank on olemas Vana ja Metsakalmistu kohta.
Isegi vaesena püüti kalmistule muretseda selline hauatähis, mis kestaks mitu põlve. Meie kalmistutel on veel palju külaseppade tehtud riste. Ka need pole kõigest kaks risti aetud rauatükki, vaid on sageli kujundatud kauniks kunstiteoseks. Heade proportsioonide ja ilusate otsalõigetega, tihti omapäraste detailidega kaunistatud ristid on väga väärtuslikud rahvakultuuri mälestusmärgid peale selle, et nad konkreetset isikut mälestavad. Sellist, enamasti väikest (sest raud oli kallis) sepatöö imet kohata on alati suur rõõm.
Uuemad ajad ja jõukuse kasv tõid maamehegi õuele iseteadvust ja uhkust. See väljendub kalmistutel keerukate, vahel suurte vabrikuristide püstitamises, uute materjalide kasutuseletulekus.
Malmivalamise kunst arenes täiuseni, selles materjalis võis luua eriti uhkeid aþuurseid riste ja sambaid. Nüüd on aeg uus, malmivalamine on kadunud pea kõikjalt. Vähemalt hauatähiseid ei tee enam keegi malmist. Seetõttu on iga malmtähis, olgu tahvel, rist või sammas, suure väärtusega mälestusmärk. Kas märkame seda ilu?
Vanaisa risti nüüdisaegse eimidagiütleva hauakivi vastu vahetama tõtates tuleks enne hoolega mõelda. On see ikka õige tegu? Kas vanaisa ise kiidaks selle teo heaks?
Jõulud on vanaaja pühad. Samal ajal nii tänapäevased. Kas tänapäeva askeldustes tuleb ette mõiste ”püha”? Mis on püha? On see vaba aeg, võimalus pidutseda või midagi veel? Miks me just jõulude ajal oma kalleid kadunuid meenutame? Ja kuusk ja muu atribuutika selle juurde – milleks?
Kõige selle välise kõrval kipub “pühade” mõiste kaduma ja asendubki “pidutsemise” kui “pühade” sünonüümiga. Kerge, väline, rõõmus aeg. Võtaks korraks aja maha, vaataks enese sisse ja hindaks ennast. Kas või kalmistul, keset ristide tumedaid varje küünalde tuledest tekitet, kesk mälestusi, keset veidi hirmuvärinaidki tekitavat ja ometi nii romantilist ümbrust, kuuldes esivanemate hingede kahinat põõsais. Nemad meid näevad, meie neid mitte. Eestlane on ju rohkem tondi- ja põõsa- kui Kristuse-uskne. Midagi seal ikka on ...
Häid jõule, jõuluuskne rahvas!