Juhtkiri: Valskusega loomade kahjuks

Pärnu Postimees.

FOTO: PP

Kurb, et loomade varjupaigale annetuste kogumise õilsa sildi all püüavad liishaavellikud noored hankida endale hõlpraha. Kindlasti ei saa tüdrukuid pidada rumalaks, et nad raha küsimise eesmärgina nimetavad varjupaiga aitamist. Kellest siis veel härdub inimese süda kui mitte väärkoheldud ja koduta jäänud koertest-kassidest?

Seejuures ei pruugi mõttessegi tulla, et lapsed on tavaliselt riides, neil pole korjanduskarpe ega midagi, mis selgitaks-põhjendaks nende aktsiooni seaduslikkust.

Ammugi ei hakka keegi valima loomade varjupaiga numbrit, et uurida, kas neil käib mingi kampaania. Ajakirjandusest ju teatakse, et varjupaigale aeg-ajalt ikka annetatakse või tehakse mõni heategu, millest kirjutatakse.

Ilmselt ei piirdu tüdrukute “tööpiirkond” vaid ranna rajooni, Raeküla ja Vana-Pärnuga. Otsaga on jõutud isegi Räämale, seega võib oletada, et huvisfääris on kogu Pärnu linn.

Politseile avaldus kirjutada on loomade varjupaigalt õige samm.

Üdini nutikateks noori siiski nimetada ei saa. Räämal oli juhtum, kus pealtnäha 5.–6. klassi tüdruk soovis bussipeatuses ootajalt annetust loomade varjupaiga heaks. Ühtlasi pakkus müüa raamatuid. Kui inimene annetamise vastu huvi üles ei näidanud, leppis tüdruk sellegagi, et talle lihtsalt antaks raha. Nii koorus küsimise tegelik eesmärk iseenesest välja, aga kuna buss jõudis peatusse, jäi lähem huvitundmine neidise äri vastu ära.

Politseile avaldus kirjutada on loomade varjupaigalt õige samm. Noored ei anna endale aru, et oma tegevusega kahjustavad nad varjupaiga mainet. Tüdrukutele oleks abiks vahelejäämine, ehk pole kõik veel lootusetu.

Ajaleht saab inimestele vaid üle korrata, et avalikel rahakogumiskampaaniatel on oma reeglid. Annetuste küsijad kannavad neid eristavat rõivastust (näiteks vastava tekstiga helkurveste), raha annetatakse kogumiskarpi, mitte peost pihku ning kogujad suudavad tõestada, et tegutsevad selle või teise organisatsiooni huvides.

Tagasi üles