Läinud nädal läheb ajalukku küllap iga eestlase hinge puudutanud vapustusega spordi vallast.
Kommentaar: Tippsporti ei tasu teha – liiga riskantne?
12. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui varem oli mõni välismaine tippsportlane dopingu tarvitamisega vahele jäänud, tähendas see meile üldjuhul momentselt, et ausate sportlaste ridadesse tal enam asja ei ole.
Läinud nädalal tõi Eesti oma armastatud sportlase dopinguskandaal meie teadvusesse arusaamise, et elu ei ole alati mustvalge. Et „vahele jäänud“ sportlane ei pruugigi olla süüdi, vaid hoopis märter. Selle ümber, on see nii- või teistpidi, on viimased päevad vaieldud, toonud rahvagi toetusavalduseks tänavale ja ilmselt jätkub arutelu veel kauaks.
Meditropin ja ellarginin (L-Arginin), mis võisid olla Andrus Veerpalu ja tema treeneri Mati Alaveri arvates üks põhjusi, miks tugeva treeningu järel võetud proov liiga kõrget kasvuhormoonitaset näitas, on väidetavalt looduslikud preparaadid, mida tippsportlane peab organismi taastumiseks sisse võtma. Veerpalule kasvuhormooni süstimine on Alaveri kinnitust mööda välistatud.
Oponendid seadsid selle põhjenduse omakorda kahtluse alla, nentides, et ülemaailmne antidopingu agentuur (WADA) pole jätnud midagi juhuse hooleks ja on oma teste enne ametlikuks kuulutamist aastaid arendanud.
Muidu harjumuspäraselt heatahtlikust muigest kissis Veerpalu silmad olid seekord sähvivate kaamerate ees pisarais ja see ütles rahvale rohkem, kui öelnuks 1000 hoolikalt kaalutud end õigustavat sõna.
Juhul kui treener ja sportlane räägivad tõtt, on sellisesse olukorda sattumine kogu oma elu spordile pühendanule ja tema lähedastele inimlik tragöödia, mille taustal kaotab nääklemine teemal, kas Eesti suusaliit käitus esialgu toimunut avalikkuse eest varjata püüdes või ajakirjandus tõde päevavalgele tuues õigesti või ei, sügavama mõtte.
Ühed leiavad, et valetamisele pole õigustust. Teised mõistavad suusaliidu peasekretäri Jüri Järve põhjendust, et teisiti käitudes oleks rikutud ära ülejäänud Eesti sportlaste MM. Tagantjärele on alati palju lihtsam targutada, kuidas midagi oleks tulnud teisiti või paremini teha.
Hoopis tähtsam on aduda, et Eesti sportlane, tema treener, sportlase süütuses veendunud arst ja suusaliit on võtnud ette sammu astuda ülemaailmse antidopingu agentuuri vastu, seadmaks testi usaldusväärsus kahtluse alla, et tõestada oma süütust ja end maailma silmis patust puhtaks pesta.
Lootuskiir jääb, et selles vaidluses selgub lõpuks tõde.