Eelmisel neljapäeval plahvatas Eestis pomm, mille süütenöör oli sisisenud juba pikemat aega. Nüüd ei leidu ilmselt ainsatki, ükskõik kui spordikauget inimest, kes ei evi seisukohta seoses sellega, et suusasangar Andrus Veerpalu organismis oli kasvuhormoonitase lubatust kõrgem. Dopingukontrollis osutus positiivseks nii A- kui B-proov.
Eelnev on kiretu fakt, kuid selle avalikustamisele järgnev paistab silma oma kirglikkuse ja ülevoolavate tunnetega.
Toimus pressikonverents, valati pisaraid, jagati lubadusi, avaldati kahetsust. Kõike seda võimendas omajagu seegi, et suusaliit ning Veerpalu treener Mati Alaver olid kõik kahtlustused positiivse dopinguproovi suhtes ümber lükanud, olles hiljem oma sulavalet tulvil ütluste pärast sunnitud vabandama. Nii külmal maal ja nii külmal spordialal on selline tundetulv üsna enneolematu.
Veerpalu ja teda vahetult puudutav läheb edasi vastavalt protseduurireeglitele. Ees ootavad tõestused, kohtuprotsessid, piike hakkavad murdma nii teadlased kui juristid. Sellega paralleelselt toimub vaimsel tasandil, vabas inforuumis ja kahekordse olümpiavõitja poolehoidjate hinges hoopis omamoodi areng, millel ratsionaalsusega vähe kokkupuuteid. See on usk.
Eestlasi on sageli usuleigeks või suisa usuvaenulikuks rahvaks nimetatud, kuid Veerpalu juhtum tõestab vastupidist. Sotsiaalvõrgustikus Facebook on kommuuniga “Usume Andrus Veerpalu” liitunud ligi 70 000 inimest ja seda vaid mõne päeva jooksul. Pühapäeval kogunes mitmes Eesti linnas rahvas inimketti Veerpalule poolehoidu avaldama.
Eestis on põhiseaduse järgi usuvabadus ja nii ei saa keegi Andrus Veerpalusse uskumist keelata. Iseasi, millisena see kõik maailmale paistab, aga mis meil maailmast, eks ole.
Muidugi võib mõjuda kummalisena, nagu nii mõnigi terane tegelane on täheldanud, et hinnatõus ja pensionireform inimesi tänaval ega internetis usku õiglusesse kuulutama ei pane, sportlase positiivne dopinguproov aga küll.
Usk on eelkõige emotsioon ja olemuslikult irratsionaalne ning püsib nii faktidest kui vastupidise tõestamisest hoolimata. Samalaadne järgijate vääramatu usk kangelase õigusesse sai hiljuti värvikalt tõestatud ühe Eesti poliitiku näitel.