Aastast 1992 on maailmas kõige enam kõneainet pakkunud mongolite hiigeledu sumos. Mongoolias tasub sumost rääkida, sest see huvitab mongoleid.
Mongolite elu kahes ajas korraga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänu Mongoolia piiride avanemisele on tee Jaapanisse leidnud paljud mongoli maadlejad, kes on tõusnud sumomaailma liidrite hulka. Selle ala tippatleetidest moodustavad vist juba kolmandiku mongolid, keda Mongoolias tuntakse kodanikunime all ja kellele kaasa elatakse.
Kuna Mongoolia on noor riik ja siinne rahvuslik maadlus on ala, mille võtted saab kätte iga väljaspool linna elav mongoli poiss, on järgmiste mongoli päritolu sumotähtede sündi tõesti põhjust loota.
Mongolitel paistab Jaapanis olema lihtne kohaneda, sest palju mongoleid on seal ees nii õppimas, töötamas kui sportimas. Võõra keele õppimisega ei paista neil probleeme olevat, kuigi nad armastavad end laisaks nimetada.
Praegu on sumomaadlejad Mongoolia visiitkaart maailmas, vähemalt seal, kus sumost aru saadakse ja kus rahvas telerist seda massiliselt vaatab.
Mongolite usuelu
Usuelu kuulub mongolite puhul vähemalt kodaniku tasandil intiimsete asjade hulka, mida kohe ei tormata võõrale seletama.
Kui väga lihtsustatult öelda, on Mongoolia kindlasti budistlik riik, kuid ilmselt endiselt tugevate šamanistlike sugemetega. Samal ajal on siinsete hõimude usuliste tõekspidamiste kandjaid lausa massiliselt hävitatud ja sotsialismileeri kuulumise ajal on rahvale osaks saanud sundateistlik kasvatus, mida siin tugevalt peale suruti.
Mongoli hõimude kokkupuude budismiga on pika eellooga, kuid otsustavaks sai see, kui 16. sajandi lõpus võeti Tiibetist üle omavahel konkureerivatest ususuundadest (sektidest) üks ja seati valitsejate poolt riiklikuks usundiks.
Kui Mongoolias räägitakse väga tihti Tšingis-khaani pärandist, siis vähemalt Tšingis-khaani (ühes) omaaegses pealinnas Karakorumis olevat valitsenud usuline vabadus, kus suur valitseja lasi volilt tegutseda eri usundite esindajatel.
Tänapäeval on riiki lubatud eri missioonitegelasi (väga aktiivsed on soomlased), kes 1990ndatest peale on leidnud oma liikumisega kaasatulijaid.
Kui poliitilise kultuuri puhul kasutasid lääne analüütikud metafoori “kaamelinäoga sotsialism”, siis budismi tulek Mongooliasse oli seotud samuti väga kindlate muutustega selle õpetuse esitamisel rahvale.
Reisides kohtab ikka huvitavaid inimesi, kes jagavad oma teadmisi. Kasutasime võimalust suhelda Tiibetist Mongooliasse põgenenud tiibetlastega, kes passideta põgenesid jalgsi hiinlaste võimu all olnud Tiibetist Indiasse, said seal endale passi ja on tulnud nüüd elama Mongooliasse. Küsisimegi tiibetlastelt, mida nemad arvavad 21. sajandi Mongoolia budistlikust elust ja kui sarnane see on Tiibeti omaga.
Me ei jõudnud nende erisuste põhjuste vaagimisel just väga kaugele, sest tiibetlased polnud vaevunud raamatutest uurima, kus mongolite budistlik traditsioon juba ajalooliselt Tiibeti omast lahku läks, kuid nad olid spetsialistid ütlema, mis täna neile silma hakkab. Tiibetlaste arvates on pärast sundateismi aega Mongoolia budismis suurem rõhk välisel ja vähem aega jääb inimestel tegelda budistlike väärtuste personaalse-sisemise omaksvõtuga.
Kuni 1921. aastani oli budistlikel kloostreil Mongoolias suur võim. Nad olid rikkad (nende sissetulekud polnud väiksemad kui riigil), nad täitsid administratiivseid ja kohtuülesandeid, andsid haridust ja ravisid rahvast. Kloostrite juurde tekkisid vähesed linnad. Mongoolia iseseisvuse kuulutamise ajal olid paljud valitsuse liikmed laamad.
Budistlikud kloostrid muutusid ka lihtrahvale väga lähedaseks, sest ajaga tekkis tava, kus peaaegu igas mongoli peres läks mõni poeg mungaks ja elas kloostris.
Enne stalinistide repressioone 1930ndatel oli kloostrites umbes 100 000 munka, kellest tapeti ligi kolmandik. Enamik kloostreid kas hävitati või muudeti muuseumiks.
Kuid Teise maailmasõja järel hakati ka Mongoolias (1949 taasavati klooster Ulaanbaataris) näitama välismaailmale, et usuvabadus siiski eksisteerib.
Mongoolia ajalooraamatutes on selle “kaamelinäolise sotsialismi” aja budismi kohta öeldud, et võimud püüdsid kasutada kloostrites olevat teadmist näiteks traditsioonilise ravimise alal (olid tõlkideks Tiibeti meditsiini raamatute väljaandmisel).
Samal ajal tekitas varasemast enam välisele suunatud kloostrielu olukorra, kus munkadeks valimise printsiip oli ilmselt võimude kontrolli all.
Ulaanbaatari budistlikku elu tundvad tiibetlased olid veidi imestunud, kui nad kuulevad (näevad), et siinsed mungad saavad endale lubada palju niisugust, mida Tiibeti või India budistlik munk ei tohiks endale lubada (omada peret, elada kodus peres ja käia kloostris kui tööl, suitsetada ja tarbida alkoholi). Paljud mongolitest laamad õpivad Indias dalai-laama läheduses ja Ulaanbaatari kloostris asub budistlik ülikool, mis alates 1990. aastatest peaks aitama ”kaamelinäolise sotsialismiperioodi“ pärandi jälgi mongolite usuelust kõrvaldada.
Mongoolia budismi ajaloolise põimumise tõttu šamanismiga ja laamade kunagise suure rahvaläheduse tulemusena suhtlevad inimesed väga aktiivselt laamadega ja käivad neilt nõu ning abi saamas.
Meie tuttavad Ulaanbaataris, naine arst (täiendanud end välismaal, ka Lõuna-Koreas) ja ta pangajuristist abikaasa, olid ühel nõul, et lapseootel naine käib regulaarselt arsti juures, aga saab nõu laamaltki. Peresse oodati parajasti poega ja see hoidis nii tulevase ema kui pereisa ootusärevuses.
Budism kui kloostrite kultuur
Mongoolia budismi nimetatakse kloostrite kultuuriks. Kuid kloostrid tähendavad Mongoolia ajaloos palju enamat. Alates 1586. aastast, kui Karakorumi kohale ehitati Erdene Zuu klooster (hävitati 1937), pandi alus kloostrite süsteemile ja 20. sajandiks oli neid 800, ühendades 40 protsenti meestest.
1949. aastal lubati Moskvast tulnud juhatuse järgi kohalikel võimudel taastada Ulaanbaataris üks klooster. 1990. aastatel algas uus ajastu siinsete budistlike kloostrite elus, 2007. aastaks oli juba 100 tegutsevat kloostrit.
Gandani kloostrit Ulaanbaataris soovitavad turistidel külastada kõik reisijuhid. Samal ajal on see mongolite tähtsaim usukeskus, kus asub budistlik ülikool.
Mongolite kalendrid
Mongolid elavad 21. sajandil mingil määral kahes ajas korraga. Ühelt poolt kehtib neil meie kalender, mis algab 1. jaanuaril ning jaguneb 12 kuuks.
Aasia riigina on inimestele oma elu seadmisel väga oluline idamaa kalender, kuid Mongoolia kalender ei lähe alati kokku meilegi tuntud Hiina kalendriga.
Kui Tšingis-khaani ajast algas mongolitel aasta kaua aega septembris pööripäeval (kui päev ja öö said ühepikkuseks), siis praegu on mongolite uue aasta algus liikuv püha, mis paikneb jaanuari lõpu ja märtsi alguse vahel.
Kui 1. jaanuari vastuvõtmine on Mongoolias tähtis veel lastele, kes 20. sajandi traditsiooni järgi saavad kingitusi, siis ühiskonnale on oluline valge kuu, mille tulek äratab vanad traditsioonid, mis seda ühiskonda on koos hoidnud ja loodetavasti hoiavad edaspidigi.
Meie tuttav mongolite pere ütles, et selleks teevad nemadki vähemalt 1000 pooze’t (lihaga suured pelmeenid), sest aasta alguses käiakse linnades külas ja tehakse teineteisele kingitusi kolm–neli päeva ning väljaspool linnu kuni kuu.