/nginx/o/2016/11/16/6078957t1hbcbf.jpg)
/nginx/o/2011/06/02/609292t1h2314.jpg)
Aprilli algul valminud riigikontrolli audit perearstiabi korralduse kohta ei üllatanud ilmselt sotsiaalministeeriumi, tervishoiusüsteemi ega tavakodanikke. Riigikontroll nendib, et perearstiabi kättesaadavus on halvenenud ja perearstide arv väheneb. Samuti ütleb audit, et praegune süsteem ei motiveeri perearste minema tööle maale, kus ei jätku pereõdesidki.
Perearstiabi ja selle muredega on otseselt või kaudselt kõik meist kokku puutunud. Mis seal salata, suurt osa auditis loetletud probleemidest kirjeldas juba esmatasandi tervishoiu arengukava, mille sotsiaalminister kinnitas 2009. aasta veebruaris ja mis kehtib aastani 2015. Kahjuks oli riigikontroll sunnitud tõdema, et arengukava elluviimine on ajagraafikust maha jäänud ja seatud eesmärkide saavutamine rohkem kui küsitav.
803 perearsti nimistut
Pea igast maakonnast leiab nimistuid, kuhu uut arsti ei leita. Isegi, kui kõik perearstiõppe läbijad perearstina tööle asuvad, on meil 20 aasta pärast ikkagi 60 perearsti vähem, sest vahepeal jõuab pensionikka 72 protsenti praegustest perearstidest. Linnas tähendab perearsti jutule pääsemine pahatihti mitmepäevast järjekorda. Maal on väiksemate valdade baasil moodustatud ühtseid teeninduspiirkondi ja arstid võtavad inimesi vastu mitmes teeninduspunktis. Sellegipoolest on Eestis üle 200 küla, kus ühistranspordiga ei ole võimalik ühe päevaga perearsti juures ära käia.
Praegu saavad 202 nimistut niinimetatud kauguse lisatasu. Kahjuks on tegu nii väikese summaga, mis sisulist tuge arstile ei anna. Samuti on maakohta perearsti õe palkamine niisama keeruline ülesanne kui sinna arsti leidmine.
Ka perearstide hinnangul on tervishoiusüsteem koos rahastamismudeliga eriarstiabi ja haiglate poole kaldu. Tervitan sotsiaalministeeriumi valmisolekut probleemidega tegelda, kuid küsimus on, kas pakutavad lahendused loodetud leevendust toovad.
Seni välja käidud meetmed võib kokku võtta sõnadega “tsentraliseerimine ja poolikud lahendused”.
Vaja on tõsta motivatsiooni
Ministeerium näeb esmase abinõuna perearstiabi korralduse koondamist terviseameti vastutusalasse. Lahendustena pakutakse perearstide riikliku koolitustellimuse suurendamist, tõhusat personaliotsingut, perearstide teeninduspiirkondade suurendamist ja asendusarstide süsteemi rajamist. Riigikontrolli ettepanek anda stardiabi maal praksisega alustavatele tohtritele nõuab sotsiaalministri sõnutsi poliitilist kokkulepet.
Esmatasandi tervishoiu arengukava näeb ette, et aastaks 2015 kuulub 65 protsenti perearstide taristust (kabinetid, meditsiiniseadmed) kohalikule omavalitsusele. Kas perearstiabi maakondliku korralduse asendamine tsentraalsega ikka soodustab koostööd valdade ja linnadega?
Koolitustellimuse suurendamine on õige tee, aga kui rahastamisskeem ei meelita perearste väikelinnadesse ega maale, siis milleks ja millisele riigile neid koolitada? On ju hästi teada, et arstide välismaale minek on hoo sisse saanud. Asendusarstide süsteemi loomine on samuti hädavajalik. Aga kui arste ei jagu, siis kes keda asendab? Kas tsentraliseeritud korralduse puhul hakkavad asendused toimuma üle Eesti? Või lahendada asi maakonnapõhiselt nii, et asendusarst tunneb piirkonda ja asendatavat arsti? Kas teeninduspiirkondade suurendamine tähendab vastuvõtupunktide vähendamist ja see omakorda viletsamat arstiabi kättesaadavust?
Olen veendunud, et probleemidele tuleb läheneda teisest küljest ja leida kõigepealt vastus küsimusele “mis üldse motiveerib perearsti ja -õde maal või väikelinnas töötama?“.
Ehk peituvad lahendused hoopis kauguse lisatasu suurendamises, rahastamise vastavuses nimistu iseloomu ja perearsti kohustustega, perearsti staatuse tõstmises ja bürokraatia vähendamises?
Kui sotsiaalminister tahab seada sisse noore perearsti stardiabi, siis usun, et poliitilisest toetusest tal küll puudu ei tule. Vähemalt nende erakondade poolt, mis seisavad paremate avalike teenuste ja selle eest, et kõikjal Eestis oleks hea elada.