Küüditamine viis Evgeni Sergejevi kodunt üheksa-aastasena

Evgeni Sergejev oli küüditatavate hulgas ka 1949. aasta märtsis, ent teisest sundreisist Sarmaatia lagendikele saatus teda siiski säästis. Foto: Urmas Luik

Evgeni Sergejev peab jutus pikki pause: tuleval talvel 80seks saaval mehel on isegi aastaid hiljem raske hingeliigutuseta meenutada 1941. aasta 14. juuni küüditamist ja sellele järgnenut.

„Nende jutt oli selline, et nad tahavad meie majja paigutada sõdurid,“ tuletab eakas mees meelde saatusliku päeva hommikut ja üllatuskülaliste tuleku põhjendust.

Ega’s üheksa-aastane poisiklutt vene keelt mõistnud, küll said 1939. aastal baaside lepingu põhjal Hiiumaale tulnud võõraste kõnest aru kodus olnud vanaisa ja suiline.

Midagi enamat esiotsa ei sündinud ja kontvõõrad tegid minekut, jättes vaid ühe mehe maja ning selle asukaid valvama. Et see peletaks teisi, kes samuti võinuks kenale elamisele silma visata – nii olla nad öelnud.

Kurjaks läksid lood õhtul, kui maja ette vuras Nõukogude armee põhisõiduriist gazik, rahvasuus kass-ai-ai, koormaks hulk punasõdureid, kuid ka Evgeni Sergejevi ema, kasuisa ja Henn Tatter, temaga enam-vähem niisama vana kasuvend, kes kõik olid olnud Tallinnas ja koduteel sadamas kinni nabiti.

Kui maja oli läbi otsitud, öeldi elanikele, et “nüüd on aeg minna, kui midagi tahate veel kaasa võtta, siis võtke”, ja kamandati nad masinale.

Kui vanaisa uuris, kas hoopis teistsuguse perenimega Evgeni, kes pealegi puhta laps, võiks koju jääda, oli vastus kiire ja karm: “Njet.” Kõik see mees tuleb kaasa.

„Terve päev oli ilus, päike paistis, Kärdla tee peal tuli sagar vihma,“ on kõnelejal täpselt meeles 1941. aasta 14. juuni ilm.

Uus kodu Belaja Holunitsas

Paljudele kõikjalt Hiiumaalt kokku toodutele jäi öö Kärdla koolimajas kodusaarel viimaseks: hommikul viidi nii noored kui vanad, mehed ja naised paadiga reidil oodanud laevale ja õhtuks olid hiidlased juba Paldiskis.

„Seal eraldati mehed peredest ja kasuisa ei näinud ma enam kunagi,“ meenutab Evgeni Sergejev kauget minevikku. „Ema ja kaks poissi, olime siis eraldi.“

Sündinust suuresti ehmunud ja tärkava kaotusvaluga hinges emal ja lastel ei olnud sel hetkel veel taipamist, kui topeltmõrvarlik perede lahutamine oli: et kõik kodunt kiiruga kaasa haaratud kogukamad asjad olid isa käes, jõudsid ema-lapsed Siberisse pea tühjade kätega. See tuli hiljem kõrge hinnaga kinni maksta.

Kui kaua reis itta kestis, ei oska Sergejev pakkuda nüüdki, 70 aastat hiljem. Igatahes ajaks, kui sihtpunkti jõuti, olid Vene ja Saksa karvupidi koos, nii kohalik rahvas rääkis, ja kaugele läände jäänud Euroopas voolasid suure sõja verejõed.

„Slobodskois laaditi meid maha, autod olid seal juba ootamas ja praam viis meid üle Vjatka jõe Belaja Holunitsa linna, seal pandi meid koolimajja, teisel päeval hakati korteritesse jaotama,“ mäletab Sergejev sundasumise esimesi päevi.

Katus pea kohale antud, läks ema tööle. Õmblusvabrikusse. Lastel oli aga prii põli ja nad said lipata enam-vähem Paide-suuruses linnakeses, kuhu süda just lustis.

„Seal oli suur veehoidla, toitis elektrijaama, selles sai hoolega supeldud,“ on mõni eluepisood Sergejevil eredalt meeles. Nagu bisnis äratuskellagagi. „See võis olla sügisel kartulivõtmise ajal, kui korteriperenaine tahtis seda ära osta, hinnaks kümme pangetäit kartuleid,“ elustab rääkija minevikku. „Kella selles majas ei olnud, aga ju oli samuti seal elanud noormehel, sugulasel, ajamõõtjat tarvis.“ Et kohe kauba peale käsi ei löödud, kujunes mõne aja pärast uue omaniku saanud kella hinnaks siiski vaid üheksa pange kartuleid.

Söögivaesel ajal oli sellest suur abi. Eriti kui sündis vend Tiit.

Paraku lõppes pere suurenemine kurvalt, sest eestlaste võõrustajale oli uue ilmakodaniku nutt vastukarva ja ta ütles elamise üles.

Niigi allamäge veerenud elu muutus selle järel veel kurvemaks, liiati läks emal tervis käest ja ta pandi haiglasse. Kahele suuremale põnnile leiti koht lasteaias, kus neile vähemalt regulaarselt süüa anti, tillemale sõimes. Napiks ajaks: 1942. aasta kevadtalvel kanti Tiidu põrm kohalikule kalmistule.

1943. aasta märts tõi siis 11aastaste mehehakatiste ellu järjekordse kardinaalse pöörde. Mitte kerjamise, millele jõnglasi sundis kõhutühjus, vaid midagi veel hoopis hullemat: ema suri.

„Õhtul käisin veel haiglas teda vaatamas, hommikul oli ta juba länud – nälg, mis muud,“ ütleb Evgeni Sergejev.

400 grammi leiba päevas

Ütleb seda ja kogub selle järel mitu minutit jõudu edasirääkimiseks. Esmalt sellest, mis tunne on nälg. Ja kui palju abi oli lahkunud emast jäänud asjadest, iseäranis palitust, mis läks turul kaubaks 1000 rubla eest, mille eest sai hulga söögikraami osta.

Edasi sellest, kuidas neile leiti lahke võõrustaja, kellel omal juba kaks last, siis aga 1943. aasta suvest, mil kahele poisinagale sai eluasemeks lastekodu Uržumi linnas.

„Suur suvi oli jälle käes, aga meie, jõmpsikad, olime ikka veel nii-öelda ilma peal,“ räägib mees. „Emast oli jäänud krokodillinahkne käekott, ridikül, teel lastekodusse ostis meie saatja selle laeva peal ära, hinnaks päts leiba.“

Hind oli muidugi nadi, aga abi oli sellestki suutäiest, enne kui uustulnukad uues kodus puhtaks pesti, riidesse pandi ja toidule arvati.

„Elu oli selle võrra parem, et hommikul sai hommikusööki,“ tõdeb vestluskaaslane. „Siis oli päeva peale 400 grammi leiba, ja köök oli ka, seal keedeti midagi juurde, nii et ikkagi kergem oli.“

Kõhutühjust aitas tõrjuda lastekodu laomees Jaan Urla, endine Tallinna majaomanik. (Urla majas Pärnu maantee 6/Müürivahe 28 on hulk aastaid asunud kauplus Laste Maailm, toim.) Kui tuli keldris kartuleid sorteerida, võttis ta abiks ikka kaks hiidlast.

Varjupaik oli Evgeni Sergejevile muuski mõttes elu pöördepunkt: et keel oli hakanud Venemaal oldud ajaga külge jääma, läks ta 1943. aasta sügisel jälle kooli. Seda küll teist korda, sest kodus Hiiumaal oli tal enne sõda kaks klassi läbi õpitud.

Kolme aasta pärast oli Uržum seegi õnnistatud paik, kust algas tema kodutee. „Ema oli päris alguses saatnud Eestisse ühe kirja ja see oli kõigele vaatamata kohale jõudnud, saatja aadress peal,“ meenutab Sergejev. „Eks siis tädi kirjutanud pärast sõda sellel aadressil, aga ei kippu ega kõppu: poisid kadunud.“

NKVD tuleb appi

Uskumatu, aga tõsi: edasistes otsingutes saadi abi NKVD-lt, Venemaal julgeoleku, elanike poliitilise järelevalve, kinnipidamisasutuste valve ja kinnipeetavate sunnitööle rakendamise eest vastutanud asutuselt, mis leidis otsitavad päris kähku. „Vend läks Hiiumaale isapoolse koolijuhatajast tädi juurde, mina Pärnumaale emapoolse tädi juurde, kes meid taga otsima hakkas,“ jõuab mees jutuga 1946. aastasse.

Lõpuks pööras elu ülekohtuselt kannatada saanu poole oma naeratava palge: 1949. aasta märtsiküüditamine läks alles Sarmaatia lagendikelt naasnust napilt mööda.

„Me ei uskunud, et tuleb uus küüditamine, aga ühel hommikul olid nad kohal, asjad kokku ning õhtuks olime vallamajas,“ meenutab siis Häädemeeste vallas Massiaru kandis Uuemaa külas elanud Sergejev 1949. aastat. „Aga seal tuli partorg minu juurde ja ütles, et sina lähed nüüd koju tagasi, sul teistest erinev perekonnanimi.“

Selle nime kohta ütleb Evgeni Sergejev, et Hiiumaal kodukandis on ta siiani kas doktor Sergejevi poeg („Sergejev oli hea doktor, aga kallis, nii ütlevat Hiiumaa inimesed praegugi) või Kiviselja Priidu tütre Siina poeg. „Seal teavad kõik täpselt, kes on kes,“ nendib ta.

Saarel mäletatakse sedagi, et 1933. aastal surnud doktor pages omal ajal Peterburist sinna Venemaad raputanud revolutsiooni eest, sest oli sõjaväearst ja käis läbi tsaariperekonnaga. „Oleks isa elanud, oleks ta pikemata saanud 25+5,“ arvab poeg.

Aga et nüüd kaugete aegade pärast käiks, rusikas taskus – seda pole, ütleb lapsena küüditatud Evgeni Sergejev. Vene rahvas pole milleski süüdi ja nende üle, kes selle nii omadele kui võõrastele tehtud kurja taga seisid, on aeg kohut mõistnud.

Eks ole ajaloo karm hinnang olnule needki nukrad olustikupildid, mida Sergejev nägi igal sammul, kui ta 30 aasta eest sõitis Kirovi oblastisse lapsepõlvest valusalt tuttavaid radu kõndima.