Pärnu Punase torni peremehe ja käsitöölise Jüri Soo (32) käed on alati pisut narmendavad, täis kinnikasvanud lõikearme, aga see käib klaasikunsti ja muude tegevuste juurde.
Kohalikud käsitöölised lõid Pärnule uue brändi
6. august 2011, 08:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürit ei ole võimalik kellegagi segamini ajada, juba kaugelt võib ta ära tunda blondide lokkide järgi. Tema kohev lakk pole mitte lihtsalt laines, vaid lausa krussis ning see on iseloomulik Jüri vanaema suguvõsa meesliinile – kõik onud on lokkis peaga. Naisliinis selliseid lokke pole nähtud.
“Kõige hullem on see, et mu juuksed meeldivad mulle endale ka. Mitte sellepärast, et naistele meeldib, kui poisslapsel on juuksed lokkis. Praktilises mõttes. Talvel on soe ja suvel ei saa päikesepistet,” seletab Jüri.
Jüri emapoolne vanaema on pärit Sõrvest, viikingite kantsist. “Kui on teada saarlaste kangus, siis sõrulastel on seda rohkemgi. Seda tunnen endas, eriti kui elus on tagasilööke. See on mind ikka edasi aidanud.”
Jüri elab Supeluse tänaval, ent randa satub vaid paar korda aastas. Talle istub rohkem jões ujumine. Peret mehel pole, aga ta pole ka poissmees. Kui tal aega on, tegeleb ta oma hobidega, milleks on mööbliga nokitsemine, pisuke keraamikat ja muidugi fotograafia – Jüri kollektsioneerib isegi vanu fotoaparaate, neid on tal mitusada.
Meeste kõrval
Jüri tuli Pärnusse elama 2006. aastal. Tema varasem elu on täis eneseotsinguid ja õpinguid Eesti linnades ja välismaalgi.
Ehkki Jüri on sündinud ja elanud mandril Tallinnas ja Viljandi lähedal, on tema elu olnud tihedalt seotud Saaremaaga. “Kogu mudilasepõlv, mille enamik veetis lasteaias, möödus minul Saaremaal koos vanaisa-vanaemaga,” meenutab Jüri.
Saaremaal Pöides elati nagu muiste ja tehti kõik ise. Sealt on pärit Jüri isetegemise ja oma kätega nokitsemise harjumus. “Rehad, korvid, vihmaveesüsteemid, pumbad – kõik oli oma tehtud,” toob Jüri näite. Vanaisa kõrval muutusid loomulikuks meeste tööd, talutööd. Et maal toimetas motoristist onu, käed õlised, sai poiss nuputada mootoritehnika kallalgi.
Hiljem kooli ajal, kui ei olnud raha, et kõike poest osta, meenusid noorukile maavanaisa sõnad: milleks osta, kui saab ise teha ja hea tuju pealekauba.
Kuressaares õpitud kunstilise kujundamise eriala avas Jüri silmad nägemaks vormides kompositsiooni, harmooniat ja värvust. Võru kool andis tehnilise baasi, Kuressaare õpingud aga loomingulise elunägemise.
Viljandi ja Kuressaare vahel pendeldades jäi Jüri teele Pärnu. “Minu parimad sõbrad Võru ja Saaremaa ajast on just Pärnust pärit. Käisin neil ikka külas,” mõtiskleb Jüri.
Kogu Jüri elu suvepealinnas keerleb Punase torni ümber, kuid Pärnus jäi ta paikseks hoopis põhjusel, et alustas tööd mööblifirmas konstruktori-joonestajana. Suvepealinn tundus talle mõnus, siin on pargid ja rohelus ning hea piknikku pidada.
Uustulnukate julgusega
Tutvudes Punase torni tollase rentniku Riina Soonega, tundis Jüri esimest korda torni tõmmet. Käis pärast tööd klaasi sulatamas. Seda tehes tõusis tema mõte lendu ja fantaasia lõi lõkkele. Kui Riina Saksamaale kolis ja Punase torni uksed lukku pandi, jäi Jüri nukraks.
Kui samast mööblifirmast tema töökaaslane Leili Kokk, kes siis veel enamjaolt Tallinnas elas, noormehe ära kuulas ja tunnistas, et temalgi mõlgub mõttes ennast rohkem Pärnuga siduda, hakkas mõte kiiresti idanema. Leili on erialalt arhitekt. Ühiselt loodi firma ja renditi 2006. aasta lõpus linnalt ajalooline Punane torn. Mõlemad üritajad olid Pärnus uustulnukad.
“Mind on alati üllatanud, et pärnakad ja eestlased ei tea eriti torni ajaloost,” lausub Jüri. Küllap tuli see sellest, et hoone oli kaua suletud, seejärel tegutses selles antiigipood ja hiljem turistidele suunatud käsitööäri. Maja ja õu ei olnud aktiivselt avatud ning kasutusel.
Torni tasapisi arendades, näitusi ja õpitube korraldades tekkis kokkupuude teiste Pärnu käsitöölistega. Kusagil linnas toimetas keraamik, kusagil viltis keegi, niiviisi see mõttekaaslaste võrgustik tekkis.
Kristel Kallau ühendas tornirahva vastloodud kohaliku rakenduskunsti ühingu inimestega ja sealt sai alguse gildi idee. Et Maarja-Magdaleena nimeline käsitööliste gild on Pärnus eksisteerinud, hakkas mõte kiiresti realiseeruma. Töögrupiga saadi kokku Torni keldris – ninapidi koos olid Kadri Rebane, Herdis Elmend, Jüri Soo ja Leili Kokk ning Tiit Kask. Pilk jäi esmalt püsima Mohri aidal Rüütli 21, kuid tagantjärele ja õnneks jäi see mõte soiku.
Pärnu linnavalitsuse toonane töötaja Kaire Ilus ergutas rakukest ideed edasi arendama, kuni lõpuks käsitöölised endale maja said.
Mitte lihtsalt äri
“Mulle on Pärnus alati meeldinud see, et siin on kriitiline mass väga toredaid avatud ideedega inimesi. Viie aastaga on Pärnus palju sündinud ja mul on õnnestunud selles osaline olla. Oleme loonud nii Punasest tornist kui Maarja-Magdaleena gildist Pärnule brändi. Mul on hea meel, et oleme muutnud Pärnu palju sisukamaks just käelise tegevuse kaudu,” on Jüri veendunud.
Jüri on seda meelt, et käsitööliste koostöö ja tegemiste osas on Eesti teistel linnadel Pärnult palju õppida. Käsitöökodasid ja gilde leiab mujalgi, aga selliseks jõuks nagu Pärnus pole ükski neist kasvanud. See on uus kandepind ja kasvulava, ühendades tegijad ja arvamused.
Käsitöölisi ei seo võimu- või rahaiha, neid ühendavad tegevus ja eluviis. Jüri tunnistab, et vahel on küll rihm maas, aga siis leidub ikka keegi, kes innustab. “Käsitööliste vahel valitseb emotsionaalne side. Kes poolel teel väsib, see aidatakse püsti. Tavalises äritegevuses selline hoiak puudub,” seletab ta.
Punasel tornil on kolmandat suve turistide seas püsikliendid, kes tulevad perega meisterdama. Kohalikud ei taju seda ehk, aga suvi on käsitöölistel ja paljudel turismi kõrghooajaga seotud firmadel linnas kibekiire aeg. Nii ka Jüril.
“Torn ei ole pelgalt klaasistuudio või galerii, vaid siin on ajalugu, see on suur vastutus – majapidamine, kus on alati midagi teha.” Gildi kontseptsioon sobib Jüri mõttemaailmaga – isetegemine ja nuputamine arendab loovust ja mõistust. Lapsi on vaja selles suunas motiveerida ja seda Punane torn teebki. Igavus on Jüri jaoks ohu märk, et inimene jääb kinni, komistab iseenda otsa. Teistega koos inimene õpib ja areneb.
Visionäär ja praktik
Jüri Soo käsitööliste majja ei kolinud ja jätkab tornis. Talle meeldib inimestega suhelda, jätkuvalt gildi arendada ja selle nimel toimetada, oma aega ja jõudu sellesse panustada.
On ideid, mida pole veel jõudnud ellu rakendada. Näiteks Pärnu loomeringi idee. See tekkis arvuti taga istudes, kui selgus, et kõik käsitööliste tegevuspunktid Pärnus saaks asetada bastionide kaardile: Maripott, Vuhti galerii, Pärnu kunstikool, Punane torn, gildimaja, sepikoda. Teekond ühest teise moodustab ringi, mille avastamine võiks olla nagu mingi mäng. Samuti võiks arendada edasi Steineri aeda, anda sellele aastaringne sisu.
Jüri leiab, et vaja on parandada gildirahva koostööd, et siseringiski edasi areneda. Linnavalitsuselt ootaks ta rohkem toetust just kohalikele käsitöölistele.
Käsitööline ja kultuuriinimene, kes rendib ruume, võib tegutseda FIE, OÜ või MTÜna, aga ta pole võrreldav tavalise ettevõttega. Ta teeb seda teistmoodi kui ärimees. Teeb hingega, lisab tööle või tegevusele kordumatu emotsionaalse väärtuse. Kui laadal müüb keegi teise tehtud kaupa, on ta ärimees. Kohalik käsitööline, kes elatub oma loomingust, pakkudes teistelegi võimalust osa saada isetegemise atmosfäärist, käelisest tegevusest, on midagi muud.
“Koolipõlvest mäletan, et Pärnu oli suvepealinn ja pidu panemise koht, nüüd on tekkinud siia uus väljund,” arvab Jüri. Sel suvel oli ehedaks näiteks UNICEFi Sinine nädal, kui üle-euroopalise koorifestivali raames siin kümne päeva vältel tuhatkond noort mujalt maailmast viibis ja õpitubades oma aega veetis.
“Oma tagasisides ei rääkinud nad Pärnust üksnes kui ilusa ranna, parkide ja kohvikutega linnast, vaid just sellest, kui lahe programm neil Pärnus oli,” teab Jüri. “Noored olid õhinas, et Pärnus saab midagi mõnusalt teha – see annab kogu linnale värvi ja paistab välja.”
Linnavalitsusele tahaks öelda: halloo, oleme siin olemas, arvestage meiega, oleme valmis osalema ühistel ajurünnakutel, pakub Jüri. “Oskame pakkuda kohalikku kiiksu, mida ürituste sisseostmisel ei saavuta,” lisab ta. Linn võiks ürituste puhul, mida korraldavad väljastpoolt tulijad, soovitada lülitada oma programmidesse kohalikke, tegema koostööd kohalikega. “Pean silmas näiteks veefestivali,” tähendab ta.
Pärnus on saavutatav sünergia, mida pole siiani osatud ära kasutada. Kohalik potentsiaal on palju suurem, kui see välja paistab, usub Jüri.
CV
1995–1997 Võhma gümnaasium.
1997–2000 Võrumaa kutsehariduskeskus, puidutöötlemise tehnoloogia.
2000–2002 Kuressaare ametikool, kunstiline kujundamine.
2002–2003 Kuressaare ametikool, infotehnoloogia alused.
2004–2005 FIE. Tootearendus, tootmine ja turustamine.
2005 Advance Joinery Ltd, Inglismaa, ehituspuusepp.
2006–2007 EEK Trade AS, mööbli konstruktor.
Alates 2007 Der Rote Turm OÜ (Punane torn) juhatuse liige. Projektijuht.
2009–2010 Tallinna ülikooli avatud ülikooli täiendõppekeskus, koolipedagoogika.
Punane torn
Keskaegne linnakindlustuse maakividest nurgatorn Pärnu südalinnas on mõnus koht aja maha võtmiseks. Siin on klaasikoda koos sulatusahjuga, vitraaþi töötoad. Kunstigaleriis on aasta läbi väljas kunstinäitused, sisehoovis suvine hansaturg.
Keskaegsete linnakindlustuste nurgatorn on rajatud arvatavasti 15. sajandi esimesel poolel. See oli strateegiliselt küllaltki oluline tsoon, sest asus Viljandi ja Riia väravasse suubuvate teede vahel. 1543. aasta Pärnu päruseraamatus nimetatakse “Punane ehk Vangitorn”. 1624. aastal oli tornil kolm kahurikorrust ja allkorrus (praegu kelder), mida kasutati ka vanglana.
1783. aastal renoveeriti torn põhjalikult. 1893. aastal valmis Pärnul avar vangla ja torn kohandati linnaarhiiviks. Hiljem asusid tornis laod ja koduloomuuseumi filiaal.
Koostanud Rein Raie