Kui Kerli Kõiv laulis laupäeva õhtul Tallinnas Lauluväljakul Eesti mullast ja Eesti südamest, nägi ta minu arvates veider välja. Aga ta laulis südamest ja sellel, mis lauljataril seljas oli, pole tegelikult mingit tähtsust.
Teet Roosaar: Eesti süda asub Lauluväljakul
/nginx/o/2013/12/30/2723350t1ha1e4.jpg)
23. august 2011, 09:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20 aastaga on üles kasvanud uus põlvkond. Pärast 2008. aasta 19. augusti öölaulupidu "Märkamisaeg" mõistavad nad oma vanemate vabadusejoovastust paremini ja on taas valmis Lauluväljakule kogunema.
Lauluväljakul tunnetavad kümned tuhanded inimesed ühtsust. Mäletan inimest, kelle kodukeel on tõenäoliselt vene keel, ütlemas, et see on ju ka tema kodumaa. Milline muu kodumaa saakski olla inimestel, kes siin sündinud ja kasvanud?
Pärnus ei toimunud taasiseseisvumispäeval suurt midagi. Vihma sadas ja enamikul praegusest linna juhtkonnast puudub laulva revolutsiooniga emotsionaalne seos. Kui Mart Viisitamm võis veel uhkusega öelda, et kuulas noorukina sel ajal raadiosaateid, siis Toomas Kivimägi on sel päeval esinemisi vältinud.
Nii mööduski pärnakate riigipüha televiisorit vaadates. Teise ärkamisaja ühistunnet koges tuhatkond inimest hoopis pühapäeva õhtul Ammende villa aias, kus lauldi Alo Mattiiseni laule.