/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Poola järjekordsed valimised – sedapuhku enneaegsed, et mitte öelda täpselt rihitud, – on läbi. Parlament soovis neid korraldada 23. oktoobril, ent president Bronislaw Komorowski kui viimase sõna õigusega mees määras need kaks nädala varasemaks. Tegelikult taheti valimisi korraldada koguni tuleval aastal, sest praegu on ju Poola Euroopa Liidu eesistujamaa ja arusaadavalt sai valitsuskoalitsioon kasutada nn administratiivressurssi oma kampaania kasuks.
Rääkimata välistegelaste toetusest, milles viimane ere sündmus oli Idapartnerluse tippkohtumine 28.-29. septembril Varssavis, kus ELi teiste esinumbrite kõrval oli kohal Andrus Ansip. Seega tuleb neid valimisi hinnata just Euroopa Liidu praeguse kriisi ja lihtsalt kohaloleku mõttes. Saab vastata nii, et ega enamik poolakaid asjast eriti vaimustunud ole, kuigi Poola on kuulus oma huvide eest seisja. Ja edukas, sest ega muidu Lääne-Euroopas levitata kuvandit “kuradi Poola toruparandajast”.
Valimistest osavõtt oli nigel, 48,87 protsenti ehk alla poole valimisõiguslikest kodanikest, mida on selgelt vähem kui 2007. aastal, kui see näitaja oli 53,88 protsenti. Kui tuletada teisedki selle sajandi näitajad meelde, siis 2005. aastal pärast ELiga liitumist oli osalus 40,6 protsenti ja 2001. aastal 46,29 protsenti.
2001. aastal kuulus võit vasakpoolsetele, 2007. aastal tuli võimule paremliberaalne seltskond Donald Tuski juhtimisel ja seda vendade Kaczynskite juhitud paremkonservatiivide ees. Nüüd Tusk kordas võitu ja rebis end lahti Kaczynski seltskonnast (vastavalt 206 ehk kolm kohta vähem kui 2007 ja 157 ehk üheksa kohta vähem kui 2007).
Arvud peaksid kinnitama, et parempoolsed on Poola parlamendis selges ülekaalus: 460kohaline seim + 100kohaline senat. Loomulikult kuulutatakse Tuski võit Poola senise Euroopa Liidu ja Venemaa suunalise poliitika eduks, kuigi selgelt teistsugust ja kriitilisemat poliitikat mõlemas suunas pakkuv Kaczynski seltskond säilitas oma positsioonid.
Kokkuvõetuna tagab see jätkuvalt huvipakkuvaid vaidlusi Poola välispoliitika üle vähemalt järgmiste valimisteni. Meile võiks neist huvipakkuvaim olla suhtumine oma rahasse: Tusk lubas sellest teha kolmanda valuuta regioonis euro ja dollari kõrval, Kaczynski arvas, et euro võiks kasutusele võtta 20 aasta pärast.
Hiljutine võimupartei Demokraatlik Vasakliit lõpetas noore juhi Grzegorz Napieralski sarmist ja pingutustest hoolimata viienda kohaga – 26 mandaati 53 asemel. Rabav tagasiminek, sest eelmisel kümnendil juhtisid vasakpoolsed korduvalt valitsusi ja nende mees Aleksander Kwasniewski oli kümme aastat (1995-2005) Poola president.
Nüüd tuleb tõdeda, et Poola vasakpoolsete perspektiivid on vägagi ähmased. Enne kui ülejäänud seltskonnast seimis pajatada, juhiks tähelepanu statistikast tihti väljajäävale – nimelt on poolakad rahvas, kes arvavad iseendast palju. Tasub meenutada, et nende aadlil oli 16.-17. sajandil õigus kuningat valida ja Poola riik oli korduvalt aastaid kuningata, sest ikka ja jälle pani mõni mees veto teiste otsusele.
Praegu pole küll poolakatel vetoõigust, ent ülal antud pilt nadist osavõtust valimistest läheb veelgi nadimaks, kui teada, et need arvud sisaldavad 390 000 – 455 000 sedelit, mida oli nimme soditud ja siis tühistatuiks kuulutatud. Nii valimistest valimisteni: 10–16 miljonit hääletab, kuid iga kord pea pool miljonit teeb pulli! Rääkimata sellest, et on päris pulliparteid: Eesti kuningriiklaste üks eelkäijatest Poola õllejoojate partei sai 1991. aasta valimistel 3,5 protsenti häältest ja 16 kohta toonases seimis.
Poola seekordsetel valimistel oli loodetud tasemel 4. häältesumma saanud Talurahvapartei (31 kohta), keda juhib omaaegne peaminister ja Tuski liitlane Waldemar Pawlak, kes ilmselt nüüdki koalitsiooni astub. Valimiste kolmanda ja üllatustulemuse tegi Tuski parteist väljalöödud viinaärimehe Janusz Palikoti “Ruch” ehk liikumine (nagu populistide puhul tüüpiline – omanimeline liikumine), mis kogus kümme protsenti häältest ja 40 kohta. Eelmine kuulus populist oli Andrzej Lepper, kes Omakaitse (Samooborona) juhina kuulus 2006-2007 Kaczynski valitsusse, ent läks sel suvel manalateele, muserdatuna süüdistamistest vägistamises. Nii et Poolas populistide troon tühjaks ei jää: kaob üks, tuleb teine.
Ent katoliikluse osa poolakate igapäevaelus arvestades on üllatav, et Palikoti liikumine kogus oma hääled piibliõpetuse koolist väljaviimist, kiriku maksudega maksustamist, aborti, marihuaanat, samasooliste abielusid jne lubades.
On sel kõigel tõsi taga või on lihtsalt tegu ühe osa poolakate järjekordse enese väljaelamise aktsiooniga?