Annika Tilk aitab kodutuid kasse

Annika Tilga süles istub hoiukass Kartul, aknal seirab toimuvat pärslane Sohvi. Foto: Urmas Luik

Kuna 2011. aasta on nimetatud Euroopa vabatahtlike aastaks, väärtustab heategevusorganisatsioon Shalom sel aastal vabatahtlike tööd ja tõstab igal kuul esile mõne Pärnumaa vabatahtliku, kinkides talle elava lille.

Oktoobri tänulille sai Annika Tilk, kes pakub ajutist peavarju koduta kassidele, kuni loomad Pärnu kodutute loomade varjupaiga abiga uue kodu leiavad.

Aitab väeteid ja viletsaid

Naine pole arvet pidanud, kui palju kasse tema juures ajutist peavarju on leidnud, kuid koos kassipoegadega tulevat neid 50–60.

Esimese kassi, pimeda Karlssoni, kelle avanemata silmi olid lapsed püüdnud jõuga lahti tirida, sai Annika umbes kuus aastat tagasi Tallinna mittetulundusühingu Kassivari kaudu. Järgnesid ülejäänud kiisud: küll vajas kiiresti hoiukodu pisikeste poegadega kassiema, küll mõni haige loom.

Alguses tegi Annika rohkem koostööd Tallinna Kassivarjuga, viimastel aastatel Pärnu loomade varjupaigaga. Praegu elab Tilkade juures neli “oma” ja kaks uut kodu ootavat kassi, peale nende kolm koera.

 “Kodu on mul väike, pean au andma oma perele, kes kogu seda loomahulka taluvad,” räägib Annika. “Rohkem kasse ma hoiule võtta ei saa, siis peaks neid juba puuridesse panema, aga vabalt olles sotsialiseeruvad nad paremini.”

Terveid ja ilusaid kasse naine enda juurde ei võta, need leiavad varjupaigas niigi suurema tõenäosusega peremehe. Tema pakub peavarju haigetele, santidele või muidu metsikutele-lahjadele loomadele ning väetitele kassipoegadele, kes vajavad rohkem hoolt ja tähelepanu, kui seda varjupaigas pakkuda suudetakse.

Emata kassipojad on haigustele väga vastuvõtlikud ja kipuvad varjupaigas, kus neljajalgseid koos kümnete kaupa, kergesti saatuslikult haigestuma.

Annika turgutab kassitited elule, ravib loomi, kui vaja, tasub vaktsineerimise, steriliseerimise-kastreerimise ja parasiiditõrje kulud ning tavaliselt leiavad juba kenasti kosunud ja heas vormis loomad peagi päriskodu.

Kõik kassid saavad nime, sest see annab haige looma puhul rohkem lootust kui näiteks number kaheks hüüdmine.

Arg Ati ja kartmatu Kartul

Loomadele peremehi leida aitab varjupaik, mille kodulehel galeriitäis fotosid kodu otsivatest kassidest-koertest.

Viimasel ajal pole kodude leidmine olnud lihtne. Musta-valgekirju endise tänavakassi Ati “kiiks” on ülim arglikkus, nimelt ei õnnestu ühelgi potentsiaalsel kodupakkujal teda näha, kuna kiisu kaob võõraste ilmudes välgukiirusel voodi alla või ahju taha. Ati elab hoiukodus juba kolmandat, tore hallitriibuline Kartul esimest aastat.

Kartul on kasside hulgas boss, võõraste suhtes umbusklik, kuid väärikas. Bossi iluviga on tema saba, mida ta millegipärast kannab orava moodi selja peal.

Ati ja Kartul saavad hästi läbi nii isekeskis kui pere ülejäänud nurrumootoritega: Karlssoni, sfinks Vinki, pärslase Sohvi ja valgekarvalise Miisuga. Sohvi kipub vahel uustulnukatele kohta kätte näitama, aga mõne päevaga on suhted taas paigas ja kassid mängivad omavahel sõbralikult. Kuni kostilised ära kolivad.

“Vahel on küll nutumaik suus, kui kass on pikalt meil elanud ja siis uude kodusse läheb,” tunnistab Annika. “Aga annan endale aru, et pean nad ära andma, muidu ei saa uusi võtta ja hoiukodul poleks mõtet. Pealegi ei taha ma mingiks hulluks kassimutiks hakata ega mitukümmet kassi pidada.”

Kassi madal hind   

Annika ütleb enda kohta, et sai sünnitunnistusega ilmselt kaasa harilikust suurema hulga südametunnistust. Tema isa õpetas lastele, et ühelegi olevusele ei tohi teha haiget, oma teed tuleb lasta minna sipelgalgi.

Paraku leiab Eestist palju inimesi, kes kohtlevad koduloomi ääretu vastutustundetusega.

Näiteks tuuakse varjupaika ilus Pärsia kass, põhjendades tegu omanike kassiallergiaga. “Kolm aastat elatakse koos kassiga ja nüüd järsku tekkis allergia?” küsib Annika pahaselt. “Tegelik põhjus võib olla pärslase isekus, võib-olla hakkas kass näiteks lapse sündides nurka sirtsutama. Aga miks inimesed ise ei püüa loomale uut kodu leida? Pange kuulutus lehte, küsitlege sõpru!”

Kulmu kortsutama panevad Annika inimesed, kes küsivad jõulu- ja muidu kingiks hästi väikesi kassipoegi. “Küsitakse, kas on ikka tilluke kassipoeg. Miks ta peab imepisike olema? Kassipoeg kasvab ju nii kiiresti. Kui ta enam pole imepisike ega nunnu, kas siis visatakse ta tänavale ja võetakse uus?” ei mõista kassisõber sellist mõtteviisi.

Veel hullem olukord valitseb maal, kus kassid elavad ja paljunevad kohati täiesti piiramata, sündimust reguleerib vaid pesakondade kaupa “merekooli” saatmine.

“Maakasse ei viida arsti juurde, ei anta neile normaalset toitu, arvatakse, et kassi toit on räimed ja piim. Kui loom hiiri ei püüa, visatakse ta välja ja võetakse uus,” loetleb Annika nukraid fakte. “Kassi hinge hind on paraku Eestis väga madal.”

Rohkem teavad loomapidamise kultuurist soomlased, kes Annika juurest on endale kasse võtnud: küsivad palju ja huvituvad looma harjumustest. Eestlaste hulgas on leidunud vaid mõni inimene, kes soovinud Annikale kassi eest hoolitsemist rahaga kompenseerida.

“Eestlane tahab täispaketti: võtta – mitte osta – kastreeritud või steriliseeritud kassi, kel parasiiditõrje tehtud, haigused ravitud, karv läigib. Aga mina olen selle kõik ju omast taskust kinni maksnud!” tähendab Annika ja lisab, et kassid söövad tegelikult hirmus palju, mõni vitsutab krõbinaid sisse isegi rohkem kui Tilkade kääbuspuudel.

Loom ei saa end kaitsta

Naine unistab, et Pärnus ega kogu Eestis poleks enam ühtegi koduta kassi. Paraku ei paista unistus niipea täituvat, kuna selle eest hoolitsevad sajad lohakad peremehed ja kassitädid.

Annika jutu järgi ei soeta tänavakassid pesakonda, kui neil ei jätku süüa, tädikesed aga täidavad hulkuvate kasside kausse usinalt ja nii sünnivad üha uued kolooniad.

“Kui me siin maailmas koos elame, peaksime ikka nõrgemaid aitama,” leiab ta. “Saan aru, et palju on ka koduta inimesi, kes abi vajavad. Ent inimene saab end ise aidata, loom aga ei suuda midagi enese kaitseks teha, kui tal on loll peremees või pole teda olemaski.”