Minu tilluke maailm läbi reisiraamatute ja -blogide

Epp Petrone "Minu Ameerika 3" raamatu esikaas.

FOTO: Petrone Print

Üritasin läbi lugeda kõik eelmisel aastal ilmunud reisikirjad. Ei õnnestunud, viis raamatut jäi puudu. Esmalt tahaks raamatukogust laenutada Olev Remsu “Bussiga Poolas” teise osa, seejärel Juta Raudnaski “Samba, sake ja tšillikauna” ja Ingrid Ulsti Malist kirjutatud “Vaene rikas maa”.

12 reisiraamatut ilmus lõppenud aastal “Minu”-sarjast, viimati Maret Nukke “Minu Jaapan” ja Epp Petrone “Minu Ameerika 3”. Sari oli rikkalik ja ebaühtlane, mulle meeldisid kõike rohkem “Minu Jaapan” ja “Minu Kreeka”. Viimasena mainitule on Pärnu keskraamatukogus üks pikemaid järjekordi.

Tasapisi õpitakse valima

Enamiku reisiraamatute puhul piisab ühest läbilugemisest, aga “Minu Jaapani” tahaks küll veel kord läbi lugeda, kui kunagi Jaapanisse satun. Indias Varanasis Lii Undi “Parimat näitlejat linnas” sirvides oli päris põnev tegelikkust raamatuga võrrelda ja avastada, et peatun samas võõrastemajas, mida Lii Unt on kirjeldanud.

Maret Nukke “Minu Jaapani” kirjutamisel on ainest pakkunud kõik tema 1993. aastast tehtud välisreisid. Olles Eestis üks esimesi selle maa tundmaõppijaid, oskab Nukke nähtu kirjeldamise kõrval kultuuriloolisi detaile avada ja jaapanlaste mõttelaadi tutvustada.

“Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust “Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult “Mis?”.

Samuti võib üliõpilasena piiratud ajaks, enamasti üheks–kaheks aastaks, Jaapanisse õppima minnes sellest ühiskonnast petlik mulje jääda, sest sinusse suhtutakse kui lapsesse, kellele andestatakse oskamatus, sest sa ju alles õpid, ja keda kiidetakse iga pisima oskuse omandamise puhul, mis muidu ei vääriks tähelepanu,” kirjutab Nukke.

Kuldsed sõnad, mis ei kehti üksnes Jaapani puhul. Esialgu ahmivad eestlased reisiraamatutest välismaailma kohta kõike, hiljem aga õpivad valima ning tavalise koduperenaise või vahetusõpilase muljetega enam ei rahuldu.

Huvitav on “Minu Jaapanit” võrrelda eelmisel aastal ilmunud Riho-Bruno ja Kertu Bramanise raamatuga “Õhk riisiterade vahel”. See on ühe käsipalluri kaheksa-aastase Jaapanis elamise kirjeldus, “Minu Jaapan” aga sügavam Jaapani kultuuri tutvustaja.

Kes otsib ülevaadet eri riikidest kirjutatud reisiraamatute, -saadete ja -blogide kohta, leiab selle portaalist Seljakotirändur. Täiesti teistsuguse mulje Jaapanist annab näiteks Kristo Nikkolo blogi.

Hea reisiraamatu kirjutamise eeldused on konkreetse riigi tundmine, edastamisoskus ja maa köitvus. Kõik kolm, aga eriti viimasena nimetatu on edetabelite tippu viinud Ester Laansalu “Minu Kreeka”.

Olukorras, kus üheks Euroopa Liidu kodanikke liitvaks teguriks on saanud kreeklaste sõimamine, on päris keeruline sellest riigist head muljet jätta. 15 aastat Kreekas giidina töötanud Laansalu ei varja midagi, kuid suudab ometi lugeja kohvrit pakkima ahvatleda.

Mis see küll on, mis Kreekat külastama peibutab? Ajalugu, toit, päike, meri või lihtsate inimeste elu? Ilmselt nende kõigi segu, millest saab aimu “Minu Kreekat” lugedes ja seda riiki külastades.

Paljulubavalt algab Epp Petrone “Minu Ameerika 3”. “Kõik see meenutab mulle Kolmanda Reich’i ja juutide suhteid. Ah, peame saapad jalast ära võtma. Hea küll. Peame kollast märki kandma?” kirjeldab Petrone reisi algust tõotatud maale.

Vaimustunult raamatut lugema asudes leian esimese paarisaja lehekülje järel, et Petrone on väga hea Ameerika elulaadi portreteerija. Kogu see pillavus ja võlguelamine on Petrone äia ja ämma näite varal suurepäraselt esitatud. Kui aga jutt läheb lääneranniku ja Miami reisidele, taban end mõttelt, et hea raamat ei tohi liiga paks olla.

Huvitav on lugeda Obama valimiskampaaniast, aga mis aasta meil praegu on? 2008. aasta sündmustega oleks tahtnud natuke varem tutvuda.

Ameerika huvilistel tasuks kindlasti läbi lugeda mullu ilmunud Sirje Kiini “Kas Ameerika on olemas?” ja kunagi Pärnu raadios töötanud Christel Karitsa “Dollari hind”. Ameerika ei ole üksnes Long Islandi kõrgem keskklass või Lõuna-Dakota ülikooli õppejõu pere, vaid ka vanurite siibreid tühjendavad eestlased. Selle maa mõistmiseks tuleb veel palju raamatuid kirjutada ja ise selle hiigelriigi eri piirkondades käia.

Häid raamatuid ja blogisid

Eestlaste maailmapildi avardajana on läinud aastal tublit tööd teinud Aime Hansen, kelle sulest ilmusid mullu “Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas” ja “Uus-Meremaa sõnas ja pildis”. Mõlemad on väga erinevad: esimene avab suurlinna peidus poolt, teine kirjeldab ja näitab maooride minevikku ja tänapäeva. Võrreldes sama autori India Kuldse Kolmnurga kirjeldusega, on need kaks raamatut hoopis teisest puust.

Iraani huvilised võiksid lugeda “Ehh, uhhuduuri”, Venemaast huvitujad Indrek Jäätsi “Rännakuid ööpoolsetesse maadesse”. Helgi Erilaid hakkas avaldama “Aja jälge kivis”, jõudes viimati Inglis- ja Prantsusmaa kõrval Itaaliasse.

Eestlastega juhtunu kirjeldustega olid nauditavad Tarmo Jõeveeru “Minu Haiti”, Ragne Jõeranna “Minu Bollywood” ja Kaja Kahu “Minu Guatemala”.

Negatiivsel palju ei peatuks. Eesti naised satuvad veel paljudesse eksootilistesse maadesse ja soovivad seda kirjeldada, keskendudes liiga palju oma isiklikule elule. Igavate reisiraamatute asemel (eri varjunimede alla peituvat Ingvar Luhaäärt ei suuda vist keegi ületada) tasub pigem lugeda avantyristide blogi.

Tagasi üles