/nginx/o/2012/02/16/960500t1h6c2e.jpg)
“Laulukarusselli” režissöörina kohtusin ma paljude lastega, aga kui me hakkasime „Nöbinina“ plaanima, oli selge, et peale toreda ja armsa loo peaks sinna mahutama selliseid mänge ja tegelasi, kes panevad silmad põlema väikestel poistel. Seega said raamatus vaid episoodiliselt olnud Marek ja Erik seriaalis hoopis suurema tähtsuse.
Tamur ja Jaan Marten on lahedalt vastandlikud poisid, üks tume ja teine hele. Üks kiire ja teine aeglasem ja selliseid poisse oli mul hädasti vaja. Et nad peaksid ka laulma, siis ega muud valikut olnudki. Me saime nendega suurteks sõpradeks ning kui neil oli võttepaus, olid nad tihti abiks valgustajatele, helirežissöörile või operaatori assistendile. Nad on hea südame ja lahtiste kätega nutikad kutid, kes ei virisenud pikal võttepäeval või siis, kui nad tennistes pidid vette jooksma. Ja silmis oli neil kogu aeg säde, nagu poistel peabki. Eluvaim, mitte tuim olemine, et tahaks toas arvutiga mängida.
Minu väga armsad kutid olid nad ...