Tallid lagunevad, riik jahub lepingu murdmisest

Foto: PP

Põllumajandusministeerium üritab murda pikaajalist rendilepingut Tori Hobusekasvanduse OÜga, samal ajal kui hobusekasvanduse aastail 1856–1859 ehitatud tallid, mis kuuluvad riigile, lagunevad.

Rendileping riigi ja Tori Hobusekasvanduse OÜ vahel sõlmiti 1999. aastal 30 aastaks.

Lepingu järgi on Tori Hobusekasvandus OÜ rentinud riigilt tallid ja kasvanduskompleksi abihooned koos ajaloolise sepikojaga ning 915 hektarit teenindusmaad, millest ligikaudu poole moodustab rabaäärne mets.

See metsamajanduslikus mõttes metsatukk ongi hobusekasvatuskompleksi rentniku ja riigi vahelise tüli keskmes.

Ajalugu ja riigimärad

Lepinguga Tori hobusekasvatuskompleksi majandamiseks eraldatud ligi 500 hektarit metsamaad kuulub kasvanduse juurde juba selle rajamise ajast 156 aastat tagasi, kui Liivimaa mõisnikud tsaarilt kohaliku hobusekasvatuse edendamiseks maad rentisid.

“See on ajalooliselt nii olnud, et Tori hobusekasvanduse majandamisel saadakse osa tulu metsamüügist,” teadis Tori Hobusekasvanduse OÜ juhataja Imre Sams, kompleksi praegune rentnik.

Seevastu põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes tänapäeval riiki rendileandjana esindab, ei mõista just poole tuhande hektari metsamaa rentimist selleks, et kasvandust paremini majandada.

“Mul on üha raskem selgitada teistele hobusekasvatajatest eraettevõtjatele, miks Eesti riik on asetanud Toris sõlmitud rendilepingu tingimuste kohaselt ühe kasvataja teistega võrreldes eelisseisu, andes võimaluse teenida osa tulust riigimetsa müües,” sõnas minister.

Rentnikul on sellele seletus. “Vastutasuks peab osaühing oma kulul üleval 35 riigile kuuluvat mära, mis võtaks riigilt, kui see rendiks tallid ja ülalpidamise turuhindadele vastavalt, märksa rohkem raha, kui meie praegu metsamüügist teenime,” selgitas Sams. “Metsamajandamise kava kohaselt võiksime saagida kompleksile kuuluvast metsast 1700 tihumeetrit puitu aastas, kuid põllumajandusministeerium on selle mahu kärpinud 600 tihumeetrini, mis ei kata riigimärade ülalpidamiskulusid.”

Samsi sõnade järgi kulub ühe riigimära ülapidamisele aastas umbes 1000 eurot. Samuti tuleb tal maksta hoonete ja maa rentimise eest riigile uue kokkuleppe järgi 5886.18 eurot aastas.

“Sealjuures on rent 15 aastaga kasvanud kolm korda,” tähendas Sams, kes läinud esmaspäeval nõutas järjekordse kohtumise põllumajandusministriga, et asja arutada.

“Vastuolu ministri ja meie arusaamades Tori hobusekasvanduse majandamise üle ei vähenenud sellelgi kohtumisel,” resümeeris rentnik, lisades kibedalt, et rendilepingu 15 aasta kestel on vahetunud kuus põllumajandusministrit. “Viis eelmist ei näinud meie tegevuses midagi taunitavat, nüüd, Helir-Valdor Seederi ajal on meid sõna otseses mõttes hakatud majanduslike meetoditega kasvandusest välja sööma, et me viimaks ise rendilepingu üles ütleksime.”

Enne Seedri ministriks asumist on põllumajandusministeerium korduvalt kinnitanud, et rentnikule näiliselt hea rendilepingu põhjuseks on riigi soov aidata kaasa Tori hobusetõu jätkusuutlikkusele ja toetada Toris hobusekasvatuse järjepidevust.

2007. aastal, kui teravnesid vaidlused ametisse astunud Seedri ja Samsi vahel, avaldas poliitik Trivimi Velliste Tori hobusekasvandust koos ministriga väisates arvamust, et kui kompleks on põllumajandusministeeriumile pinnuks silmas, võiks kaaluda selle üleandmist kultuuriministeeriumi haldusalasse, kus võib-olla on kergem mõista kultuurilist järjepidevust ja ajalooliste Tori tallide restaureerimise päevakohasust.

“Miks peaks hobusekasvandus minema kultuuriministeeriumi alla?” küsis Seeder, mõistmata Velliste ettepaneku tagamaid nüüdki, ligi viis aastat hiljem.

Rendileping on lõpuni mäda

Ministri hinnangul on Tori hobusekasvanduse rendileping otsast otsani mäda. “See leping sõlmiti eelmisel sajandil ja kannab oma aja märki,” oli Seeder resoluutne. “Seda lepingut tuleb muuta igal juhul.”

Minister loetles kõnealuse lepingu puudusi: esiteks ei olnud lepingu sõlmimise ajal hobune Eestis määratletud põllumajandusloomana; polnud ohustatud tõugude määratlust ega toetusi neile, nagu on nüüd Tori hobusele; leping ei kohusta rentnikku esitama rendileandjale ettevõtte majandusaruannet selle kohta, milleks raha kasutatakse ehk kui palju läheb kasvanduse arendusse ja kui palju tõstetakse raha kasvanduse majandustegevusest välja.

“Leping ei määratle, mis saab investeeringutest lepingu lõppemisel, kas riigil tuleb need rentnikult välja osta,” tõi Seeder veel ühe näite lepingu nõrkadest kohtadest riigi pilgu läbi. “Selge ei ole seegi, kas rentniku kohustuste hulka kuulub tallide kapitaalremont. Meie arvates peaks kuuluma.”

Tallide remont pole naljaasi

Mullu sügisel Tori tallidele ja sepikojale tehtud ehitustehnilise hinnangu järgi tuleks lähiaastatel vanadesse tallidesse investeerida 1,4 miljonit eurot. See tähendaks muinsuskaitsealustele tallidele nõukogudeaegsete, nüüdseks amortiseerunud eterniitkatuste asemele kivi- või laastukatuste ehitamist, mis omakorda eeldab katusekonstruktsioonide väljavahetamist.

“Sellist raha ei teeni hobusekasvatusega mitte keegi Toris kunagi,” kohkus Sams tagasi väljavaate ees, et ta kohustatakse rendilepingu muutmise raames riigile kuuluvaid talle restaureerima.

Ministril on oma kujutelm Tori hobusekasvanduse tulevikust. “Ma näen seda iga juhul hobukeskusena, olgu muudetud rendilepingu, uue rentniku või uue omanikuga,” sõnas Seeder.

“Müüa võib kasvanduskompleksi kas või ühe euro eest. Aga müümine ei ole kindlasti meie prioriteet või eesmärk. Torisse peaks kujunema polüfunktsionaalne hobukeskus, mis on atraktiivne kõikjal Eestis,” lisas minister.

Seeder ütles, et ongi juba palunud hobustega tegelevatel organisatsioonidel pakkuda ministeeriumile huvi korral oma arusaam, milliseks kujuneks Tori ajaloolise hobusekasvanduse tulevik, kui nemad seda haldaksid.

“Vastuse saime ratsaspordi liidult,” avaldas Seeder, täpsustamata, kas ratsapsordi edendajad tahaksid Tori hobuse arendusega tegelda.

“Eestis on 1200 Tori tõugu hobust, Tori kasvanduses ainult väike osa neist,” rääkis minister. “Mis puutub Tori riigimäradesse, siis kas riigil on üldse vaja neid pidada? Tori hobune pole tõuna enam sedavõrd ohustatud kui aastate eest.”

Ministri pakutud variandis loobuda riigimärade pidamisest Toris kumab uus võimalus: kui Torist viia riigi hobused, hajutada need laiali ülejäänud Eesti tallidesse või müüa, kaoks vaidluse objekt Tori kasvanduse metsamaa näol. Lakkaks olemast põhjus, miks riik Tori rentnikule üldse midagi kingib. See võiks olla alus lepingutingimuste muutmisekski.

Viimane sõna võib jääda Samsile

Tori hobusekasvanduse tallid on eraldatud karjamaadest ja teenindusmaast eramaadega, millest osa kuulub Imre Samsile, kelle sõnade kohaselt on tema maa kasvanduse kõrval asuva hobuste ringraja, harjutusväljaku ja isegi sisemaneeži all. See kindlustab rentniku positsioone Toris märgatavalt.

Kuid põllumajandusministeeriumil on üks kaalukas etteheide veel: Tori Hobusekasvanduse OÜ on riigile aastapäevad rendi võlgu.

“Ma ei saa seda maksta, kui riik ei luba mul saada ettenähtud tulu metsamaa eest, mida ma rendin,” pareeris Sams, tuues vaidluse tagasi sinna, kust see algas: metsa.

“Mis puutub metsamaasse, siis ma ei tahagi tegelda metsamajandamisega,” trotsis rentnik. “Kui riik viib tallist oma märad, olen mina valmis rääkima metsamaa loovutamisest. Saagigu riik see 500 hektarit metsa maha, kui tahab.”