/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2012/02/21/970418t1h8e9b.jpg)
Valimistest, referendumitest ja rahvaküsitlustest ei võeta Eestis viimastel aastatel just väga aktiivselt osa. Selle põhjuseks võib olla kas pettumus varasemates valimistes, arvamus, et ega midagi muutu, tüdimus või ükskõiksus. Eks me ole demokraatiaga ju harjunud ja muudatused tunduvad tühised, kui valida riigikogu; tulemused sisutud, kui europarlamenti; pikas perspektiivis pettumust valmistavad, kui valida kohaliku omavalitsuse volikogu.
Mõnel üksikjuhul evivad referendumid ometi väga suurt tähtsust. Euroopa Liiduga liitumise järel pole Eestis põhjapanevat rahva arvamuse küsimist korraldatud, küll oli seda sunnitud nädalavahetusel tegema Läti Vabariik.
Meie lõunanaabrite ees seisis valik, kas vene keelest saab läti keele kõrval riigikeel või ei. Referendumil osales üle miljoni valija (70,73 protsenti Läti valimisealistest kodanikest) ja neist 74,8 protsenti oli teise riigikeele vastu.
Mõlemat pidi oli tulemus hea, esiteks hääletajate suur hulk, teiseks mäekõrgune võit kakskeelsuse pooldajate ees.
Muidugi on nõme, et selline referendum üldse korraldati, ja Moskva näebki kogu asja omamoodi. “Juba referendumi enese toimumise fakt on läbimurre ja võit. Läti rahvahääletuse tulemusi ei tohi mingil juhul pidada lüüasaamiseks,” ütles riigiduuma SRÜ asjade ja kaasmaalaste komisjoni juht Leonid Slutski Interfaxi/ BNSi vahendusel. Slutski väitel annavad Läti referendumi tulemused reaalse võimaluse “tugevdada venekeelsete elanike õigusi Lätis ning ka teistes Balti riikides”.
Aga toimus, siis toimus, lätlased olid tublid, et end kodunt välja vedasid ja otsuse ära vormistasid. Võimalik tõesti, et kõik valimised ja rahvaküsitlused ei muuda maailma, kuid mõni siiski. Lätlased näitasidki nii Leedule kui Eestile, et leidub olukordi, mille puhul ei saa ega tohi jääda kõrvaltvaatajaks.