Kommentaar: Moskvat keel huvitab, läänt mitte?

Toomas Alatalu. Foto: PP

Võis arvata, et vene keele riigikeeleks kuulutamise katse Lätis jääb sealse tsiviilgarnisoni viimaseks enesenäitamiseks, ent võta näpust. Kuu aega tagasi tundus, et referendumil teeb ilma Vladimir Putin oma avaldusega, aga paistab, et see ei huvita Kremlit ennast, Brüsselit ega Strasbourgi. Lätit ei lubata ära suurriikide mängumaalt.

Äsjase referendumi tulemusi (vene keel riigikeeleks poolt 273 347 ja vastu 821 722 häält) tuleb kõrvutada mullu septembris olnud erakorraliste parlamendivalimistega, mis teatavasti toimusid pärast eelmise parlamendi laialisaatmist juulis korraldatud rahvahääletuse tulemusel. Elik: lätlastel on olnud mitu erakorralist otsustamist järjest. Mitmetahulist otsustamist, sest mulluste saeima valimiste aegu oli tõusuteel venelaste ja neid toetavate lätlaste Üksmeele Keskus, kes valimised võitis, kuid jäi valitsusest välja (meie Keskerakonna saatus).

Mullu oli Läti juba pikalt majanduskriisis ja valitsus jätkas toimetamist rahvusvahelise valuutafondi (IMF) suuniste alusel. Säärane seis on parim aeg protestiparteidele. Üksmeele Keskus oli 2009 pääsenud võimule Riias, sestap oli valiku tegemine kogu riigile põhimõtteline. Saeima valimistel osales 917 713 valijat ehk ligemale 100 000 inimest vähem kui äsjasel referendumil. Üksmeele Keskus sai septembris Riias 118 079 häält, millele võib liita teise venelaste nimekirja 3126 häält – kokku 121 105 häält. Kõik ülejäänud, tinglikult läti nimekirjad kogusid saeima valimistel Riias kokku 161 232 toetushäält. Sedapuhku anti Riias vene keele poolt 127 784 ja vastu 225 437 häält. Praegusest teistsuguse riigi loojate edu on neist arvudest võimatu välja lugeda.

Kui nüüd samamoodi rehkendada Venemaa piiri äärses Latgales antud häältega, siis septembris 2011 oli suhe 61 000 : 55 000, sedapuhku 79 000 : 62 000. Aga on veel Kurzeme hääled, kus asuvad sellised venekeelsed bastionid nagu Liepaja ja Ventspils, mille mõlema volikogu võttis 1990–1991 koos Rezekne ja Daugavpilsi omadega osa intrite Balti mängudest, kus lõid kaasa meie toonased Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe volikogu. Liepaja ja Ventspilsi rahvas lahkusid esimestena sellest mängust tänu kohalikele liidritele veel enne 1991. aasta augustiputši.

Läti referendumi teemaga ühenduses on kõige kummastavam see, et läänes peaaegu üldse ei kommenteerita Putini juba kuu aega kõlanud fraase, et ”kes tahab Venemaal töötada ja elada, peab vene keele ära õppima“. Kahju, et 20 aastat tagasi ei öelnud sama ükski Venemaa toonastest liidritest. Vastupidi, nad tegid kõik, et mujal elavad venelased kohalikku keelt ära ei õpiks, ja selles olid nende suurimad tööriistad ”eurotargad“ Euroopa Nõukogust, OSCEst ja hiljem EList.

Kurikuulus ülemkomissar Max van der Stoel kuulutas Siim Kallase abil eesti keele ”eriti raskeks keeleks“ ja vähendas selle osata vajavate sõnade arvu 16 000-lt 8000ni ehk andis ametlikult märku, et seda keelt küll palju õppima ei pea. Üle 15 aasta töötasid ENi ja ELi ametnikud palehigis, et kohaliku keele oskamises valitseks just see seis, mis praegu käes.

Nüüd julgeb mõni tädi öelda, et keeleoskuseta ”multikulti ist kaputt“, ent isegi Euroopa Parlament pole avaldanud heameelt selle üle, et Putini arvamus keelepoliitika suhtes on muutunud.

Kui Läti poliitikutele näis, et referendumi tulemus paneb pikale ponnistusele punkti, teatas Üksmeele Keskus juba pühapäeval valmisolekust parlament uuesti laiali saata, kui vene keelest vähemalt regionaalset keelt ei saa. Nii et kogu Baltikumi sünkroonis (tuletage meelde meie venekeelsete koolide keeldu alustada üleminekut eestikeelsele õppele) hõlmav kaasmaalaste mäng vene keele kehtestamiseks läheb edasi.

Aga küsigem veel kord: kas tõesti EL ei tee välja Putini avaldustest õppida selgeks selle maa keel, kus tahad elada?