Täna on üle-eestilise streigilaine teine päev ja igaüks, kes ise vahetult tööseisakuga ei ühine, võib juba otsustada, kas õpetajate ja ametiühingute keskliidu soove ja nõudmisi toetada. Samal ajal pole sellise otsuse tegemine sugugi lihtne, sest streike oleks justkui mitu, nõudmisi tuleb eri rühmadelt ja osavad opositsioonierakonnad kasutavad protestiaktsioone otseselt oma huvides ära.
Seega võib tekkida küsimus, et kui ma tõepoolest ja heast tahtest pooldan õpetajate õigust mõistlikumale töökoormusele ja paremale palgale, kas see tähendab automaatselt, et olen ametiühingute keskliidu, Keskerakonna, sotside ja lausa omaette streigipooldajaks muutunud Tallinna linnavalitsuse toetaja?
Streigisegadus, millele on juhtinud tähelepanu eksperdidki, ei tule kasuks ühelegi poolele, sest infotulvas kipuvad sõnumid, mis sageli on vastukäivad, segunema ja teineteist tasalülitama.
Huvitaval kombel ei ole streigi eel ainumaski Pärnumaa õpetaja võtnud vaevaks kirjutada Pärnu Postimehele kommentaari või selgitust selle kohta, miks streigitakse, mida nõutakse, missugune on õpetaja töö hulga ja sissetuleku suhe.
28. veebruari lehes kirjutas õpetaja Katrin Johanson kenasti ja selgelt pedagoogide streigist ja nõudmistest, võttes teema kokku nii, et küsimuse ning arutluse all on haridustöö ja selle tegijate väärtustamine ühiskonnas.
Artikkel oli hea ja vajalik, kuid Johanson õpetab lapsi Viljandis. Mida arvavad Pärnumaa õpetajad? Teatud ajal on vaja loosungeidki lehvitada, kuid pedagoogidest palju madalamat palka saavate tööinimeste mõistmist ei pruugi sellega saavutada.
Samal ajal puudub Eestis muidugi pikaaegne streigikogemus, iga korraga õpitakse juurde ja vähemalt ühtsuse väljendajana võib streigi juba täna kordaläinuks lugeda. Selja sirgu ajamine on tubli tegu, aga selle põhjendamiseks tuleb rohkem vaeva näha.