Kalev Vilgats: Streik, mis tekitas rohkem küsimusi

Kalev Vilgats. Foto: Urmas Luik

Õpetajate streik on minevik. Vähemalt ajutiselt. Olles seda kõike ajakirjanduse vahendusel ja tuttavate õpetajatega rääkides jälginud, julgen öelda, et streik tekitas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid.

Paistab, et õigus on president Toomas Hendrik Ilvesel, kes pidas üheks streigi põhjustest sirgeks rääkimata jutte. Paraku pole jutud selgeks rääkimata ainult valitsusel õpetajatega, vaid avalikkusega laiemalt, sest eks maksurahast tule ju pedagoogidegi palgad.

Õpilasi vähem, õpetajaid niisama palju

Üks müsteeriume, millest minu arunatuke üle ei käi, on õpetajate ja õpilaste arv ning pedagoogide töökoormus. Peaminister Andrus Ansip ütles (PP 7.03.2012.), et võrreldes 1995. aastaga, on laste arv koolis kolmandiku võrra kahanenud, aga õpetajate arv on püsinud muutumatu.

Oleks justkui loogiline järeldada, et väiksemale arvule õpilastele tarkuse jagamiseks pole vaja õpetajaid 1995. aasta arvu tasemel. Mida teevad koolis need õpetajad, kellele tunde ei jätku?

Ühes Õhtulehe numbris kurtis anonüümne ilmselt Tallinna õpetaja, et peab rabama kahes koolis kolme kohaga, et omadega rahaliselt välja tulla. Kas ei jätnud lugupeetud maa sool midagi ütlemata? Näiteks, et kahe kooli ja kolme koha kohta saab ta häda-vaevalt täis normtunnid.

Õpetajad kurdavad ülekoormust, aga kuidas saab olla tundidega üle koormatud, kui õpilasi, keda õpetada, on nii palju vähem?

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo tõi isegi arve (PP 5.03.2012.): 1995. aastaga võrreldes on 214 562 lapse asemel 136 104 ehk 78 458 last või 36,6 protsenti vähem. Aaviksoo järeldus on karm: praegune koolivõrk on loodud lastele, keda meil praegu ei ole. Pooltühjade klassiruumide ja koolimajade arv kasvab.

Palgaraha läks mujale

Ansip tõdes oma intervjuus, et koolivõrk on aastaid ära söönud õpetajate palgaraha. Koolireformi oleks tarvis juba selleks, et võrgustiku ülalpidamiseks õpetajate taskust kulunud raha õpetajatele endale anda.

Sellest, et õpetajate palgaraha läks kohalikes omavalitsustes muudele haridusvaldkonna vajadustele, kirjutati hiljuti ajakirjanduses. Kirjutas Pärnu Postimeeski ja kui mälu ei peta, oli Pärnu puhul juttu koguni 17 protsendist.

Sigadus õpetajate suhtes seisneb selles, et väidetavalt lubavat haridus- ja teadusministeeriumi käskkiri õpetajate palgaraha kohaliku võimu äranägemisel nii kulutada, küll õpetaja ära kannatab. Teema käsitlemise eest selle nurga alt kaebas linnavalitsus Pärnu Postimehe pressinõukokku. Kirjatsurad raiugu endale kirvega pähe: pole nende asi, kuhu linnavõim raha kulutab – tahab, maksab õpetajatele, tahab maksab koolimaja remondi eest.

Õpetajatele oleks abiks juba see, kui ministeerium sätestaks selgesti: kohalikele omavalitsustele eraldatav õpetajate palgaraha peab kuluma ainult töötasude maksmiseks.

Suuremat palka

Minister Aaviksoo lubas õpetajaile 1. jaanuarist 2013 alampalgaks 700 eurot. See on bruto. Maksud maha ja pilt muutub nutusemaks. Vanempedagooge ja pedagooge-metoodikuid ei pruugi palgakasv üldse puudutada. Tõus oleks 15,1 protsenti, seega vähem Eesti haridustöötajate liidu (EHL) nõutud 20 protsendist.

EHL oma nõudmisest taganeda ei kavatse.

Ajakirjandusest võis välja lugeda, et palgatõus saavutatakse peamiselt haridusvaldkonnasiseste ümberpaigutustega. Eesti keeles: ”ülearused” õpetajad saadetakse pensionile ja ”liigsed” koolimajad suletakse.

Keegi riigikogulastest soovitas riigieelarve ümber struktureerida. Vaevalt ta isegi aru sai, mida rääkis. Valitsus võib administratiivsete võtetega – koondamised ja sulgemised – leida haridussektoris mingi raha, aga kas see on väljapääs? Postimehes (13.03.2012) on minister Aaviksoo viis palga-ideed must valgel kirjas. Ehk suvatseksid õpetajad nende kohta arvamust avaldada?

Kahju, kuid enda eest seistes unustasid õpetajad muu koolipersonali. Mulle helistati streiginädalal ühest maakoolist ja küsiti, kas lapsi toitlustav köögipersonal, samuti puhastusteenindajad (huvitav, mis juhtus normaalse eestieelse sõnaga ”koristaja”?) polegi inimesed, sest nemad peavad toime tulema sisuliselt miinimumpalgaga (290 eurot). Nende töötasu tõstmiseks pole raha kunagi.

Kelle puudumine mõjutab aga kooliperet rohkem, kas direktori või haigestunud kokatädi oma?

Ehk räägiks?

Streigi ettevalmistusajal ja tööseisaku päevil ei vaevunud ükski Pärnu linna või maakonna kooliõpetaja lehes sõna võtma. Vait olid direktoridki, uudisloo tarvis kangutati neilt napisõnalisi kommentaare. Ma ei usu, et kui hea õpetaja koolisüsteemi kritiseerib või avalikult selle head ja vead arutlusele toob, jääb ta tööst ilma. Aga kui me ei räägi, probleemid arusaadavaks ei muutugi.

Enamik meist saab aru, et haridussüsteem ei saa senisel viisil jätkata, ei vormilt ega sisult. Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi juhataja Andres Arrak, keda ma ei pea küll ülima tõe kuulutajaks, aga nobedaks sulesepaks, saatis streigi künnisel lehtedele laiali mahuka artikli ”Miks Eesti õpetaja saab vähe palka?”.

Arvamustoimetajad toimetasid seda oma parema arusaama järgi, kuid Pärnu Postimehesse (8.03.2012) jäi lõik, mis sama päeva Postimehes oli läinud kärpesse: ”/…/ õpetaja palk saab oluliselt kasvama hakata siis, kui kooli lõputunnistus antakse elus hakkama saavatele inimestele. Nii see paraku praegu sageli ei ole. Klassiruumis õpetatakse targaks, aga mitte hakkamasaamist, kujundatakse väärtushinnanguid, mis sageli ei toida ega vii elus edasi. Enamasti jäetakse üldse õpetamata, kust raha tuleb ja millised on tuleviku erialad või majandusharud.”

Millal hakkas kärbuma õpetajaameti maine ning õpetaja autoriteet, lugupidamine õpetaja vastu, ei oska öelda, kuid allakäik on olnud pidev.

Ma ei tahaks tagasi oma kooliaega, kui õpilane võis rääkida siis, kui kana pissis. Toona tähendas näiteks õpetaja suhtes kaebuse tõstmine üsna tõenäoliselt õpilase tagakiusamist koolis. Ent mulle ei meeldi praegune seiski, kus õpilastel on ainult õigused ega ole isegi kohustust õppida ja õpetajale võib pähe astuda.

Minu keskkooliaastatel 1981–1984 algas Eesti NSVs koolireform. Kui katsuks selle permanentse haridusreformi ükskord lõpule viia?