Marko Šorin: Oleme Eesti Vabariigi presidendile kas 1000 krooni võlgu või meil tuleb kell raekoja torni ühel päeval paika panna

Sindi raehoones on Marko Šorin 14. linnajuht, ta tahab Sindi kujundada inim- ja ettevõtjasõbralikuks ning väärtustada põlvkondade pärandit. Foto: Ants Liigus

Põline sintlane ja Sindi meer Marko Šorin on tuntud kabetaja ja sulgpallur, vihub rahvatantsu, huvitub ajaloost, elab linna keskel korterelamus ega pääse sellest, et kodumajas, tänaval, poes astuvad linnaelanikud talle oma küsimustega ligi.

Riia kaupmehe ja töösturi Johann Christoph Wöhrmanni pärandus on jätnud ligemale 4300 elanikuga Sindile tekstiililinna maine ja põlvkondade vastutusele silmapaistva koguse muinsuskaitseobjekte, vastukaaluks neile nõukogude pärandina korrusmajad.

Lastevanematest sintlaste päevateema on aga haridus- ja teadusministeeriumist tugeva tõuke saanud gümnaasiumireform, mis jätab joone alla kohaliku gümnaasiumi.

Postimees avaldas loetelu gümnaasiumidest, mida haridusreform esialgu säästab. Nende hulgas ei ole Sindit, aga lugedes linna arengukava aastani 2020, on rõhuasetus just kohalikul gümnaasiumil.

Postimehes on avaldatud kokkuvõte kogu Eestis korraldatud uuringust. Omavalitsustelt küsiti lühiiseloomustust gümnaasiumide kohta. Välja toodud neli gümnaasiumi on, kui Pärnu linnast võtta, nagu kaugele ulatuvad kiired. Ja kuna Sindi on Pärnule niivõrd lähedal, ei ole Sindi sellesse nimekirja sattunud vaid seetõttu, et siinse gümnaasiumi sulgemisega ei kaasneks kellelegi otseseid kulusid, nagu õpilastransport, õpilaskodu.

Samal ajal kui aluseks on võetud kaugus maakonnakeskusest, mis selle nimekirja puhul kriteerium on olnud, tuleks Sindi gümnaasium pigem liigitada Pärnu linna gümnaasiumide hulka.

Kuidas ise kohaliku kooli kaotamisele või allesjäämisele vaatate?

Olen seda meelt, et Sindi gümnaasium on jätkusuutlik ja omanäoline kool ja pedagoogid on väga head. Kogukonna seisukohalt peaks gümnaasium jätkama siin sellisel moel, nagu see on, sest gümnaasium on tihedalt seotud põhikooliga. Põhikooli õppetulemused on Pärnu maakonnas silmapaistvad, kuigi gümnaasium jääb edetabelites teise poolde.

Meil tehakse poliitilisi otsuseid ja kogukonna arvamusest sõidetakse tankiga üle, kui peaministri parteisse ei kuulu või Aaviksooga samas paadis ei ole.

Kooli sulgema ei tule ükski võimupartei ega valitsuse liige. Kooli sulgemise otsuse saab teha omavalitsus, aga riik saab väga tugevasti omavalitsust survestada rahavoogudega. Kuna rahavoogude käsutamine on valitsuse pädevuses, siis paraku siin omavalitsused kaasa rääkida ei saa.

Sindil on tekstiililinna maine, 1. Detsembri nimeline vabrik oli kogu Nõukogude Liidus tuntud ettevõte. Mis siia on jäänud sellest vanast vaimust?

Varasemal ajal Sindi põhimõtteliselt võrduski selle tekstiilivabrikuga. Kuni 1993. aastani oli Sindi ühe ettevõtte, tekstiilivabriku asula. Aga vabrik sattus raskustesse, jätkusuutlikkus oli suure küsimärgiga, inimesed jäid tööta, pankrotivara ostsid põhiliselt välismaalased.

Nüüd on vabriku territooriumil mitu ettevõtet, nende hulgas kolm üsna suurt ja silmapaistvat kergetööstusettevõtet: Qualitex, Fein-Elast Estonia ja Sindi Lanka. Neist singapurlaste juhitav Qualitex loeb ennast kõige rohkem ajaloolise tekstiilivabriku õigusjärglaseks. Tänavu möödub 180 aastat vabriku asutamise käskkirjast.

Kas singapurlased tajuvad seda, mida tähendas Sindi omal ajal Eestis?

Usun, et nad on kursis ajalooga, sellega, mida Sindi vabrik endast kujutas. Kui hästi nad riigikordade vahetumisi ja mõju linna- ja tööliselule teadvustavad, on iseküsimus. Aga nad rõhutavad kohtumistel, et Qualitex tunnetab kogukondlikku vastutust.

Sindi ettevõtluse säravaim täht avalikkuse silmis on Fein-Elast Estonia ja selle juhataja Urmas Mägi, kes toetab kohalikke üritusi.

Kahtlemata on Fein-Elast Estonia ja Urmas Mägi silmapaistvalt toetanud linna üritusi, eelkõige noortekeskuse tegevust. Ei saa öelda, et me teistega selle võrra vähem suhtleksime, saame siinsete ettevõtete juhtidega vesteldud ja koostööd teha päris ilusasti. Aga Fein-Elast Estonia on ettevõtetest kõige enam tituleeritud, pildile tõstetud ja seda kindlasti teenitult.

Peale eelnimetatud kolme kergetööstusettevõtte tegutseb Sindis trükikoda Pajo ja nemadki toetavad siinseid tegemisi.

Kuidas Sindis elukeskkonnaga on? Nõukogudeaegne pärandus – suured korrusmajad, räämas tööstushooned – ei tekita just meeldivat muljet.

Seda küll. Aga Sindi oli omal ajal, enne Teist maailmasõda väga omapärane ja ilus väikelinn. Vabrikusse tehti ekskursioone isegi välismaalt. Tuldi vaatama hoonete silmapaistvat arhitektuuri, paiknemist jõe ääres, pilkupüüdvat paisu elektrijaamaga. Võib-olla me ise ei oska seda enam hinnata, aga välismaalt on tulnud kirju inimestelt, kes on näinud vanu fotosid või pilte Sindi vabrikust. Näiteks ajalooprofessor Poolast nägi vana maali ja tituleeris Sindit kui hilisbarokselt kujundatud vabrikuasulat ja küsis rohkem infot vabriku ja linna kohta.

Paraku on vana vabrik lagunenud, räämas ja kole nagu tolleaegsed elamudki, millest mõni on veel alles. Neid peetakse vanadeks hurtsikuteks, ometi on see Sindi väärtus, mida tuleks hoida ja säilitada tulevastele põlvedele.

Kas te pole oma ajaloolises linnas mõelnud sildimajandusele? Teabetahvlitele, et siin asub see või too ajalooline hoone või tähtis rajatis.

Jah, oleme ja tegutseme. Viis–kuus infotahvlit on meil juba planeeritud paigaldada, linnavalitsuse ja muuseumi koostöös on ette valmistatud teksti- ja fotoosa. Aga kõiki muinsuskaitseobjekte ei suuda me tähistada.

Kuigi Sindi on väike linn, paikneb vaid viiel ruutkilomeetril, on meil suur hulk muinsuskaitseobjekte, 64 kokku. Pärnus, mis meist elanike arvult kümme korda suurem, on pisut üle 100 objekti. Nii et meil on väga silmapaistev kogus ajaloopärandit, mida säilitada.

Ja ikkagi, mõnest kohast tahaks, silmad kinni, mööda sõita, et muljet säilitada.

Paraku on Sindi kaotanud oma sära, linnal puudub linnalik välimus – peatee ja keskus. Pärnu maantee on ajalooliselt olnud peatänav, aga selle ääres ei ole enam säilinud maju, mis enne terviku moodustasid, või kui on, pole need just kõige korralikuma välimusega. Välja arvatud mõni erand. Hoonete kordategemine nõuab raha, mida paraku ei jätku. Nii et probleem pole ideede nappuses, vaid ressurssides, need on raha, inimesed ja aeg. Peame valima, mida teha praegu, mida hiljem.

Kas Sindi majavalitsus, nostalgiline nimetus, on linna ettevõte?

Jah, see on linnale kuuluv ettevõte. Selle asutuse nimel on oma mured ja rõõmud. Sindis on palju maju, kus võiks moodustada korteriühistuid, aga ühistuid on vaid neli. Mida aeg edasi, seda kurvemasse seisu majad jäävad. Ja korteriomanikud ei innustu ühistute moodustamisest. Põhjusi on erinevaid, sellel teemal rääkisin eelmisel laupäeval korteriühistute foorumil.

Mis te põhjusteks tõite?

Peapõhjus on suhtumises. Sindi majavalitsus on vabrikuaegse majavalitsuse õigusjärglane ja sellesse suhtutaksegi niimoodi, et “las nemad teevad majad korda, kui majad on korras, võib-olla siis teeme korteriühistud”.

Põhjuseks on ka võlglased, kuna kardetakse, et ise korteriühistut moodustades tuleb hakata nendega tegelema. Huvi puudumine võib tulla sellestki, et paljud on suhteliselt eakad, nad ei näe pikaajalist perspektiivi korteriühistu moodustamiseks.

Millega te noori siia, Pärnust vaid 15 kilomeetri kaugusele meelitate?

Sindis on kättesaadavad küllalt paljud teenused. Meil on palju rohelust ja parke, puhas õhk, jõgi. Meil on sportimisvõimalused: sügisest puitpõrandaga korvpallivälisväljak, spordikompleks gümnaasiumi ja ekstreemspordiväljak linnavalitsuse juures, tenniseväljak, aga ka muusikakool, noortekeskus, raamatukogu, seltismaja. Saun. Hakkame tegelema väliujula taastamisega Pärnu jõel, et suvel seda kasutada.

Te olete põline sintlane, siin sündinud, sirgunud. Nii et tunnetate kodulinna eluolu teistmoodi kui väljast tulnu.

Seda kohe kindlasti. Siin elades, inimestega kohtudes ei lähe kaua aega, et mõista nende probleemi sügavust ja olulisust. Need, kes on küll Sindiga tihedalt seotud, aga ei ela siin, tunnetavad argielu aeg-ajalt teistsugusena kui pärissintlased.

Mille järgi võiks Sindit tunda, mis oleks linna kaubamärk? Täna toimub seltsimajas võimlemispidu, aga teised ettevõtmised?

Tänasel päeval tuleb vastata, et konkurentsitult on tuntuim asi Sindi pais. Tänu paisule oleme pidevalt uudistes, kas siis positiivses või negatiivses mõttes.

Aga peale võimlemispeo on siit pärit algatusi, mis on Eestis esimesed. Näiteks esimene spordiklubi väljaspool maakonnalinnu loodi 1920. aastal Sindis, nagu ka esimene kooperatiiv ja esimene muusikaklass. Sindi lasteaed on vanim järjepidevalt töötav lasteaed kogu riigis, kool aga esimene, mis läks üle kabinetisüsteemile.

Kui tuleme tänapäevale lähemale, siis toimus riigi esimene rokk-kontsert siin. Olümpiamängudel käinud sintlane Uno Palu tõi Austraaliast rokiplaadi Bill Haley lugudega ja selle tuules korraldatigi aastal 1969 “Sindi rock”. See üritus toimub edasi, kuigi tagasihoidlikumalt. Noortekeskuse algatus “Sindi skate” on jõudnud mastaabilt sinnani, et muutuda üleriigiliseks võistluseks.

Märkimata ei saa jätta meie gümnaasiumi õpilaste panust Pärnumaa isamaaliste ürituste korraldamisel. Nad on iga-aastased esinejad Konstantin Pätsi sünniaastapäeval, Eesti lipu päeva üritustel ja muudel sündmustel. Nii et kodumaa-armastust kasvatatakse õpilastes meie gümnaasiumis väga järje- ja sihikindlalt.

Räägime selle aasta suurettevõtmistest. Mille võrra muutub sintlase elu pärast 2012ndat paremaks?

Üle ega ümber ei saa vee- ja kanalisatsioonitorustike paigaldamisest, projekti lõppedes on teenus tagatud kõikidele elanikele. Selle aastaga peab projekt läbi saama, seejärel hakatakse taastama tänavaid, haljastust.

See on üks suurimaid investeeringuid, mis Sindis kunagi tehtud. Projekt ise sai alguse juba 2007.–2008. aastal, nii et nüüd alles saame selle algatuse vilju maitsta.

Linn on aja jooksul pikaks veninud, algab Paikuse piiril Linnuriigi elamurajooniga ja lõpeb Tori valla piiril Viira linnaosaga. Eesmärk on ühendada need piirkonnad läbi kesklinna kergliiklusteega.

 Linnuriik on uusim ja arenev piirkond, aga seal ei ole mustkattega tänavaid ega laste mänguväljakut. Sellel aastal teeme algust kahe tänavaga ja algatatud on detailplaneering, et rajada mänguväljak.

Minister Tarmo Looduse aegse haldusreformi kava järgi moodustanuks Sindi, Paikuse, Tori ja Tootsi ühe omavalitsuse – Tori valla, lähtudes kihelkonna nimest. Kuidas suhtute reformisse, mis teemana on loksunud tosin aastat?

Kõigepealt tuleks määratleda, milline võit liitumisega kaasneb: kas see on ametnike arvu vähenemine, töö efektiivsemaks muutmine või kaovad vahelt üksnes mingisugused piiritulbad.

Kui peaeesmärk on paika pandud ja ümberkaudsed omavalitsused leiavad, et ühinemisel on perspektiivi, ei näe ma takistusi, miks mitte seda teha. Aga praegu otsest vajadust selle järele ilmselt veel ei tunnetata. Kui siin ümberkaudseid omavalitsusi nimetada: Paikuse, Tori, Sauga, Pärnu, kaugemal Tootsi, siis koostöö on meil omavahel väga hea ja takistusi ma ei oska näha, sest kindlasti on asju, mida ühise nõuga ellu viiakse või kus üksteist aidatakse.

Aga ikkagi, mida arvate omaaegsest variandist, mis kaotanuks linna staatuse?

Kui omavalitsused jõuga liita, siis Sindi jääb ikka Sindiks. Paikuse jääb Paikuseks ja Tori Toriks. Kindlasti ei hakka keegi Torilt hobusekasvandust ära võtma või Paikuselt või Sindilt mingeid identiteedielemente.

Aga on selline arengusuund, et ilmselt neelab Pärnu Paikuse ja Sindi alla. Teiselt poolt võib-olla osa Audrust ja Saugast. Arvan, et ühel päeval võtab Pärnu ümbritsevad vallad oma mõjusfääri.

Kui tihti te Pärnu linnapeaga kohtute?

Ei olegi eraviisiliselt kohtunud.

Kaks linnapead meil maakonnas ongi: üks on Toomas Kivimägi, teine Marko Šorin. Kilingi-Nõmme on vallasisene linn, mida juhib Saarde vallavanem. Kas teil pole siis probleeme, millest Pärnu linnapeaga kõnelda?

Pärnu linnavalitsusest olen korduvalt kohtunud abilinnapea Romek Kosenkraniusega ja temaga ristuvad meie teed tihedamini. Seda ka omavalitsuste liidus ja viimati korteriühistute foorumil. Aga Toomas Kivimägi on endine sintlane ja Sindis keskkooli lõpetanud. Nii et ühist on meil omajagu ja ilmselt leiaks teemagi, mida arutada.

Linnavalitsus koos muuseumi nõukogu ja ajalooklubiga tahab paigaldada raekoja torni kella, korjandus käib. Kuidas mõte edeneb?

Aasta lõpuks oli tornikella fondi kogunenud 700 eurot. Tuleb tunnistada, et väljaspool on selle ettevõtmise vastu huvi isegi suurem kui sintlaste hulgas. Hea näide on suvest, kui meie muuseumi külastas grupp Soome turiste. Nad teatasid ette, et toetavad seda fondi, ja pidasid oma sõna.

Olen ajalooklubi liikmena üks selle mõtte algatajaid ja tean, et kell paigaldatakse ainult annetustest kogunenud rahaga. Sellega väljendaksid inimesed selgesti, kas nad tahavad tornikella.

Kuna algselt on kell 8. augustil 1937 avatud raekojale mõeldud ja Konstantin Päts on selleks Sindi linnale 1000 krooni kinkinud, võin põhimõtteliselt öelda, et oleme Eesti Vabariigi presidendile kas 1000 krooni võlgu või meil tuleb kell sinna torni ühel päeval paika panna.

CV

 Sündinud 1974 Sindis.

 Lõpetanud 1992 Sindi keskkooli, 1997 Pärnu majanduskooli ettevõtte juhtimise eriala, 1999 Tartu ülikooli Pärnu kolled˛i ärijuhtimise eriala.

 Täienduskoolitus Ameerika Ühendriikides Notre Dame’i ülikoolis.

 Töötee: 1997–2001 AS Viisnurk, mööblivabriku müügijuht. 2001–2008 AS Viisnurk, ehitusmaterjalide divisjoni marketingijuht. 2008–2009 AS Wendre, ostujuht. 2010–2011 Sindi abilinnapea. 2011. aastast Sindi linnapea.

 Abielus, kaks last.

 Harrastused: kabe ja sulgpall, rahvatants Kirmase ja Kajaka ühisrühmas.

 Uurib ajalugu, eriti Sindi linnaga seotud ajaloopärandit, kirjutanud teemaartikleid Sindi Sõnumites. Sindi ajalooklubi liige.