Oleme võlgu omaenese lastele

Heljo Pikhof. Foto: PP

Elame võlakriisis Euroopa võlgadeta väikeriigis. Väliselt ja vormiliselt ongi Eesti võrratult tubli. Aga sisuliselt? Üle 63 000 lapse ja nooruki, seega tervelt veerand alla 18aastastest inimestest kasvab meil absoluutses vaesuses või vaesusriskis.

Viimaste aastate majandus-uperpallid on muutnud kitsamaks eluolu ja toimetuleku ennekõike lastel, kes ise enda eest veel seista ei saa.

Vaesusest

Iga inimese arengus on ülitähtis roll kasvukeskkonnal, mis suuresti määrab ära tema tuleviku ja ühiskonnas osalemise. Tähendab ju vaesuses sirgumine piiratud õppimisvõimalusi ja sotsiaalseid kontakte, pahatihti terviseprobleemegi.

Kitsikusega kaasnevad ilmajäetus ja alandustunne, ning kui alanduse mõõt täis saab, võib madala enesehinnanguga noor inimene langeda sõltuvuskäitumisse, lüüa kõigele käega ehk libiseda asotsiaalsele või kuritegelikule teele.

Jätkem korrakski kõrvale stereotüüpne ettekujutus lapsevanemast, kes selle piskugi lapsetoetuse otsejoones viinapoodi viib, ja mõelgem näiteks üksikvanemaga haritlaspere peale, kus ühest õpetajapalgast peab piisama kolmele inimesele äraelamiseks. On tõsiasi, et paljude tööl käivate üksikemade (vahel -isadegi) sissetulekud on sellisel tasemel, mis üha paisuvate kommunaalkulude ajal annab õiguse taotleda toimetulekutoetust.

Toimetulekutoetus on meil 76 eurot ja 70 senti kuus, igale järgmisele pereliikmele, samuti kasvueas lapsele on ette nähtud pisut üle 61 euro kuus. Peaminister Andrus Ansip, väsinud inimene, on, käsi südamel, tunnistanud, et 61 euroga pole võimalik toime tulla.

Ainuüksi minimaalse ostukorvi maksumus kuus on 77.58 eurot. Toimetulekutoetuse arvestamine on ajale ja elukallidusele lootusetult jalgu jäänud: statistikaameti andmeil on üheliikmelise leibkonna elatusmiinimum ehk absoluutse vaesuse piir praegu 180 eurot inimese kohta kuus.

Euroopa Liidus on Eesti saavutanud ühe suurima ebavõrdsusega riigi staatuse: tulude erinevus vaesema ja jõukama detsiili vahel on üheksakordne.

Kas see, et meie poliitikakujundajad ei tea midagi sendilugemise alandusest, polegi põhjus, miks otsitakse ja leitakse üha uusi põhjendusi, et lastega perede toimetulekuraskusi ala- või naeruvääristada?

Universaalne lapsetoetus

Vaesust on Eestis küllalt analüüsitud, samuti on ammuilma teada vaesusriski tegurid. Uuringud näitavad, et lastega pered on läbi aegade olnud kaitsetuim ühiskonnakiht. Laste vaesus koos noorte riskialti käitumisega on probleem, mis ohustab kogu ühiskonna kestust. Seda eriti meie vähese sündimuse ja suure väljarände taustal.

Riik peab toetama vanemaid laste kasvatamisel. Ja seda mitte sellepärast, et nii nõuab ÜRO lapse õiguste konventsioon või et oleme juba 2006. aastal Euroopa ülemkogus kohustunud “võtma tarvitusele kõik meetmed, et kiiresti ja oluliselt vähendada laste vaesust, tagades kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust”.

Leevendamaks laste vaesust, tuleb tegutseda võimalikult kiiresti ja vähendada kahju, mida aasta–paarine arenguauk kasvueas lapsele ja noorukile tekitada võib.

Sotsiaaldemokraadid on riigikogus sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu täiendustega kolmandal katsel. Me taotleme, et riik maksaks universaalset lapsetoetust kõigile lastele. Praegu on lastetoetustest sisuliselt ilma jäetud just vaesuses elavad pered, kes iga eurot hädasti vajavad. Nimelt arvestatakse nende toimetulekutoetusest maha lapseraha.

Rohkem teenuseid

Ülimalt piinlik, et kõigest 19 euro suurust igakuist lapsetoetust peetakse paljuks toimetulekutoetust saavatele peredele. Nii 2009. kui 2011. aastal leidis valitsus, et see summa võtvat emalt-isalt ära isu tööd otsida või pole see kooskõlas toimetulekutoetuse üldise loogikaga.

Samal ajal osutab OECD 2010. aasta Eesti sotsiaalprogrammide analüüs sellele, et seegi vähene, mis meil maksumaksja rahast perede toetamiseks läheb, jõuab ennekõike päris heal järjel inimesteni. Eestis kulub sotsiaaltoetustele 12,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, ELi riikide vastav keskmine on 27 protsendi lähedal.

Me oleme oma lastele võlgu kaugelt rohkem kui nood 19 eurot kuus, millest kõige haavatavamad on praegu ilma jäetud.

Aega viitmata tuleb suurendada lastega perede abistamist, seada sisse lisatoetused töötu vanema ja üksikvanemaga perele ning lasterikastele peredele. Samuti vajavad nii vanemad kui lapsed senisest rohkem teenuseid. Riik ja omavalitsused peavad nii elutähtsas valdkonnas koordineeritult ja jõuliselt tegutsema.