Toomas Kivimägi: Viisitammega sauna!? Tänan, ei!

Toomas Kivimägi. Foto: Urmas Luik

See lugu on uus osa toimetuse heakskiidu saanud följetonide sarjast. Stiili silmas pidades ei tule kõike järgnevat võtta surmtõsiselt, pigem satiirilise vahelugemisena, no näiteks enne sauna. Ent nagu följetonides on siingi oma ratsionaalne iva.

Lugedes Mart Viisitamme nimega kirjatükki (ma ei ole kindel, et ta selle ise kirjutas), tekkisid kahetised mõtted: ühest küljest oli seal solvavaid avaldusi, teisest küljest sain ma osa kiitusest, mida Keskerakond (ammugi Viisitamm) pole mulle ammu omistanud: “keskpärasest võimekam inimene ... kellel oleks üsna arvestatav hulk valijaid; soliidne ja erudeeritud mees; intelligentne ...”.

Ühtlasi arvates (muide, nagu minagi), et Pärnu Postimees oleks võinud Kesknädala artiklile viitamata jätta.

Uskumatu! Kõike seda positiivset silmas pidades tekkis mul isegi mõte, et äkki tuleb seda kirjutist võtta kui kutset Keskerakonda astumiseks. Kes teab?

No vähemalt oli see kutse sauna ja õllele. Ent vaata, Mart, saunas käin mina kas üksinda, oma naise või sõpradega. Üksnes linna- või spaasaunas ei saa me saunakaaslasi valida.

Kodus aga küll. Seepärast pean ma sinu ettepanekule vastama eitavalt ja pead leppima seniste saunalistega. Poliitikute ja ametnike, linnapeade ja vallavanematega eelistan ma kohtuda ja tööasju ajada kabinetis. Kui tööväliselt, siis pigem golfi- või tenniseväljakul.

Pole põhjust pahandada, et ma teen vahet linnapea kui ametiisiku ja Mart Viisitamme kui inimese vahel.

Mart Viisitamme kui linnapea suhtes olen kriitiline. Selle peapõhjus pole “paaniline hirm ega pime viha”, vaid konkreetsed asjad: linna laenukoormuse ohjeldamatu kasv, linnarahva raha raiskamine ja linna maine kukutamine mäeveerelt kuristikku ja seda vaid mõne siin oldud aastaga. Aga ma ei hakka seda teemat pikemalt arutama.

Sellele vaatamata, ei ole ma ära öelnud ühestki ettepanekust kohtuda Mart Viisitamme kui linnapeaga, et arutada Pärnu linna (arengu) seisukohalt olulisi asju. Paraku pole Viisitamm viimasel paaril aastal sellist ettepanekut teinud ehk selle järele vajadust tundnud.

Olgem ausad, minagi pole vastavat ettepanekut teinud. Kuigi viimane meievaheline kohtumine tööasjus toimus minu ettepanekul (seotud eelmisel aastal Eesti Vabariigi aastapäeva ühise tähistamisega).

Minu eneseväärikust ei riivanud vähimalgi määral üle Viisitamme kabineti ukseläve astuda ja temaga juttu ajada (kuigi ta oli üsna kidakeelne). Ehk, Mart, kui sul on mingeid ratsionaalseid ettepanekuid Pärnu linna asjade paremaks korraldamiseks või uuteks ideedeks, oled oodatud! Minu kabineti uks on sulle avatud.

Siin ei pea laskma end eksitada minu avaldusest, et “oleks väga erandlik juhus, kui ma nõustuksin koos Pärnu linnapea Mart Viisitammega mõnda linti läbi lõikama”. Pidasin silmas tseremooniaid nagu nurgakivide panekud, lindilõikamised, avamised.

Sellest, kui kahe kohaliku kõrge ametniku asemel osaleb nimetatud üritusel üks, ei juhtu küll midagi. Igal äriühingul, spordiorganisatsioonil või kollektiivil on (vastava soovi korral) võimalus valida elik kutsuda see, kes rohkem meeldib: kas Viisitamm või Kivimägi.

Sündmuse looja õigus on otsustada, keda ta tahab oma saavutust koos tähistamas näha. Ja loomulikult on minul õigus kutsest ära öelda, kui .... (Seda võimalust kasutasin tänagi.) Vastandumise üks positiivseid külgi on selge polariseerumine.

Siis on lihtsam tulevikus valikuid teha. Mina küll ei solvu, kui mind ei kutsuta. Olen küllalt palju käinud ja mul on nii palju tegemist, et sellest mitte puudust tunda.

Kui linnapea suhtes olen ma kriitiline, siis Mart Viisitammest kui inimesest on mul isegi kahju ja selles suhtes tunnen ma talle pigem kaasa ega ole üldse kriitiline. Vastupidi.

No näiteks. Ma oleks olnud valmis andma Mardile ja Hilvile üle hõbelusikad nende kahe vahva põngerja puhul. Mina oma tütre sünni puhul sain Pärnu linnapealt hõbelusika ja see oli igati väärikas ning meeldejääv sündmus (eriti lapsele tulevikus vaadata). Kahjuks linna protokolliteenistus selle peale ei tulnud ja mulle seda ettepanekut ei tehtud (need ju linna lusikad).

Kahju, sellest saanuks tähelepanuväärne meediasündmus (peale selle, mis oli). Kuigi, jah ... Praegu annaks ma põngerjate lusikad üksnes Hilvile ... Miks? Seda teab Mart ise!

Mart, usun, et minu artikli toon vastas igati sinu artikli oluliselt muutunud toonile. Loodan, et sul jätkub närvi seda joont hoida. Mulle on alati imponeerinud taliooni printsiip. Ning ma järgin seda tänagi (kuigi loomulikult hoopis pehmemates vormides, kui seda tehti keskajal).

Hüva leili!