Peeter Järvelaid: Eesti rahvast, riigist ja omavalitsusest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peeter Järvelaid.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Luuletaja Artur Alliksaar on meile jätnud luuleread, kus kirjas meeldetuletus, et ei ole häid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu. See peaks seletama praegu võimul olijatele, et nad küll vastutavad kaptenitena säraval suvepäeval peegelsiledal veel laevukest juhtides, aga õige juhi hinde saavad alles siis, kui suudavad selle laevukese koos reisijatega edukalt läbi tormi tuua.

Nüüd on juhtidele tõetund kätte tulnud kogu maailmas. Tormi üle kaebamine ei anna ühelegi kaptenile just kuulsust juurde, seega on vaja tegutseda ja riikide laevad majandustormi kaudu jälle rahulikumasse vette saada, sest liialt pikk merel loksumine ajab elukutselistelgi meremeestel südame pahaks.

Kui merel liikumiseks on meremärgid, siis riikide elu seadmiseks peavad olema unistused, mis panevad ühiskonna liikuma. Meie oleme viimasel ajal (eriti inimesed, kes peaksid riiki juhtima) sedavõrd kontsentreerunud oma väikse naba
vaatamisele, et seda, mis toimub meist kaugemal, kuid mis võiks olla oluline märk meilegi, ei ole aega märgata.

20. jaanuarist sai USA oma ajaloo 44. presidendi. Omariikluse kogemuse senisest paremaks mõistmiseks tasuks igaühel teha meist üks matemaatiline tehe ja arvutada välja, millal astub ametisse Eesti Vabariigi 44. president! USA presidentidega on viimasel ajal nii, et nad valitakse USA kodanike poolt ja Ameerikale, kuid nende mõju on märgiliselt ülemaailmne.

Seega tasub meilgi meelde jätta, et planeedi ühe võimsama riigi etteotsa asus 48aastaseks saav Barack Hussein Obama, kellel maailmale on mitu olulist sõnumit. Esimene märk on muidugi tema päritolu. Ameerika on end alati tahtnud tutvustada kui maad, kus tagatud kõigi vabadus end teostada. Kuid praegust aega aitab siiski paremini mõista 1964. aastal Nobeli rahupreemia saanud dr Martin Luther Kingi (1929-1968) saatus. Tema võitlus rassilise segregatsiooni lõpetamiseks isegi veel pool sajandit tagasi väljendus väga kontsentreeritult ta kuulsas üleskutses: “Mul on üks unistus … “(I have a dream …”) Luther Kingi üleskutse omada unistust on praegu mõistetav palju laiemalt, kui ta seda konkreetsetes kõnedes mõtles. Väga paljud tavalised ameeriklased said 2009. aastal juurde positiivset usku, sest nende riiki juhib (ja loodetavasti saab hakkama) haritud noor mees (lõpetanud Columbia ülikoolis New Yorgis politoloogia ja USA vanimas ülikoolis Harvardis õigusteaduse eriala), kelle isa oli USAsse õppima tulnud Kenya päritolu mustanahaline ja kelle kasuisa oli indoneeslane.

Veel märgilisem USA-le on aga nüüdse USA esileedi Michelle Obama sugupuu. Michelle Obama nagu ta meeski on õppinud USA kuulsaimas õigusteaduskonnas Harvardis ja saab ameeriklastele ning kogu maailmale öelda, et tema esivanemad toodi USAsse kunagi orjadena. Mida tähendab see ülejäänud riikidele ja Eestilegi? Küsimusi võib esitada mitu.

Kuna USA presidendiks saab inimene, kes on USA kodanik ja USAs sündinud, tekib veidi lapsemeelne küsimus, et kuna USAs elab palju USA kodanikest eestlasigi, kas kunagi võib anda USA presidendivande eestlane? Kui tulla kodutanumale, põhjustasid USA presidendivalimised paljudes Euroopa riikides elava diskussiooni selle üle, millal ühes või teises riigis võiks riigipeaks saada naine või mõne vähemusrahvuse esindaja. Küsimus jääb ilmselt selle taha, kas leidub küllaldaselt inimesi, kellel jätkub energiat omada unistust, mille poole püüelda.

Kuid USAst on tulnud juba mitu märgilise tähendusega eeskuju. Barack Obama kasutas ametisseastumise kõnes just oma positsiooni erilisust ja pöördus “kõigi USA kodanike poole, sõltumata rassist, nahavärvist, usust”.

Suures riigis on kriisid suuremad, kuid väike riikki saab kriisist välja tulla vaid juhul, kui ollakse suutelised mobiliseerima positiivselt võimalikult paljude energia, et olukorda parandada.

Kui tuletame meelde oma riigi ajalugu, siis 23. veebruaril 1918. aastal luges Pärnu Endla teatri rõdult advokaat Hugo Kuusner ette “Manifesti Eestimaa rahvastele”, mis juba Tallinnas ettelugemisel sai pealkirjas juurde veel ühe seda mõtet kinnitava sõna - “kõigile”. Seega, kõik selle, mida USA kodanikele tahtis südamele panna 20. jaanuaril 2009 ametisseastumisel nende riigi 44. president, olid meie omariikluse loojad juba 91 aastat tagasi öelnud ”Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“.
Tuleb rõõmustada, et Pärnus on juba mitu aastat 23. veebruaril linnarahvale ette loetud Eesti riigile olulisimat teksti. Need on pühad sõnad, mida tuleb korrata, sest seal on kirjas omariikluse kõige tähtsam mõte: meie riik püsib seni, kuni rahval püsib
riigi omamise tahe.
Manifestis on see kirjas nii: “Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest, veel kord Eestis aeg tuleb, mil “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama”, ja et “kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma”. Nüüd on see aeg käes. /…/”

USA presidendi ametissevannutamisel nägi maailm (kui tahtis näha) veel mitut märgilise tähtsusega uuendust. Sellel tseremoonial polnud midagi juhuslikku. Seegi, et Obama andis vande, hoides kätt piiblil, millel 1861. aastal andis vande USA 16. president Abraham Lincoln (1809-1865), mees, kes keelustas orjanduse sel maal. Vabadus on meie rahva üks suurimaid unelmaid olnud ja on endiselt, vahepeal küll äravahetamiseni individualismiga segunedes.

Kui vaatame seda märgilisust, mida USAst oleme viimasel ajal näinud, on
üks, mida ei tohi märkamata jätta Eestiski – naise osa rõhutamine ühiskonnas. Barack Obama loodetavasti suudab seda märki presidendiametis hoida.

Tseremooniameistrid näitasid selgelt kogu maailmale, et kui USA president annab vannet ülihinnalisel rahvuslikul reliikvial, siis seda piiblit hoiab
presidendi abikaasa. Ajakirjanikud tabasid selle tugeva sümboli tähenduse kohe ära ja paljudes maailma ajalehtedes ilmus foto presidendipaari kätest vandeandmisel.
Naise õrnas käes oli piibel, millele mees asetas oma käe, et anda vanne. Siin olid mängus ürgsed ja tugevad sümbolid. Kes ei saanud veel aru, vaadaku neid pilte ja mõelgu, kellel püsib see maailm. Väga selgelt olid sellega väljendatud rollid.

Naise-abikaasa-ema roll on USAs tõstetud eriliselt kõrgele. Vähemalt on tore, et USAs on inimestel lootust, et riik ja ühiskond tunnustab naise-ema rolli, ja mitte ainult pidupäevadel.
Obama pole esimene USA tipppoliitikutest, kes ei häbene avalikkuse ees kõndida oma naisega käest kinni. Lapsedki saavad ehk USA poliitikutele senisest loomulikumaks elu osaks, sest presidendipaari eeskuju on loodetavasti kiiresti nakkav.

Riik - see oleme meie. Olles veendunud, et riik tekib ja püsib seni, kuni on olemas riigi kodanike tahe riiki omada. Tasub meenutada 23. veebruari 1918, kui Pärnus koostati “Akt Eesti Demokratlise Vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas ja kreisis“. Selle aktiga sai esimest korda välja kuulutatud Eesti maapäeva vanemate nõukogu 21.02.1918 koostatud manifest, millega sündis Eesti Vabariik “manifestis määratud piirides” ehk “Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides”.

Vahel tasub meenutada inimesi ja organisatsioone, kes sellele alla kirjutasid: “Pärnu linnapea abi J. Timusk, Pärnu maakonnavalitsuse nimel abiesimees Joh. Hansen, Pärnu linna valitud Eesti maapäeva saadik H. Kuusner, 2 Eesti jalaväe polgu 3-ma (Pärnu) bataljoni komandör St- kapten Tannebaum, Eesti maarahva liidu Pärnu maakonna-komitee nimel August Jürmann, Eesti Demokratlise Erakonna Pärnu osakonna juhatuse nimel Jaan Karu, Pärnu maakonna miilitsa ülem N.Talts, Eesti Tööerakonna Pärnu osakonna nimel M. Martinson, Eesti
Sotsialistide-Revolutsionäride  Erakonna Pärnu organisatsiooni nimel J. Piiskar, Pärnumaa kooliõpetajate liidu nimel M. Torrim, Pärnu eesti kooli seltsi nimel J. Jakobson, Pärnu põllumeeste seltsi nimel esimees H.Viitack, kalameeste jahta seltsi nimel esimees J. Kutan, Pärnu maakonna hariduse seltsi nimel A. Luts”.

Ameeriklased nimetaksid neid mehi samuti vaat et oma riigi isadeks, meie võiks neid mehi ja neid organisatsioone ja seltse, mida nad esindasid, vahel sagedamini meenutadagi.

Mida võiksime sellest ajaloolisest kogemusest järeldada? Ehk seda tõsiasja, mida vahel juba unustama hakkame, et Eesti riik sündis loomulikult väga õhukesena, aga ta jäi püsima mitte ainult tänu ajaloolisele õnnele, vaid ta sai toetuda selle ühiskonna
juba suhteliselt pikale kohaliku omavalitsuse traditsioonile.
Omavalitsus tähendas eesti keeles oma valitsust: kohalikud inimesed, toetudes eelkõige oma vahenditele, saavad oma asjadega hakkama.
Ehk on Eesti praegusest olukorrast väljatulekuks ja tulevikuks parema ühiskonnamudeli hoidmiseks parem, kui me teeksime oma riigi mudeli kriisi ajal selliseks, et eesti keeles “omavalitsus” hakkabki tähendama seda, mida iga laps sellest sõnast välja loeb.

Paratamatult tekib küsimus, kas on mõtet maksudega nii palju raha üldse keskvõimule pumbata, et seda siis käia Toompealt “kerjamas”?

Praegu on kahjuks näha, et riiki juhtima pandud inimesed on osutunud vähemalt tormisel ajal üsna võimetuteks juhtideks, samal ajal kohalik omavalitsus peab kohapealse eluga hakkama saama nagu peredki, kus lapsed kasvamas.

Riigi sünnipäeval mõtlen ma ikka oma vanaemadele, kes oskasid oma asju nii ajada, et neil polnud ainult kirsturaha kõrvale pandud, vaid olid säästud raskemateks aegadekski ja veel väike raha, millega lastelastele kingitusi sai teha.
Papa Jannsenile ja neile armsatele vanaemadele mõeldes tahan meelde tuletada meie hümni viimaseid ridu, mis räägivad ikka targast tegutsemisest, mis on vajalik selleks, et meie riik püsiks!

Su üle Jumal valvaku,
Mu armas isamaa!
Ta olgu Sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

• 2009. aastal tasub meenutada, et 1869. aastal mõni kuu enne esimest üldlaulupidu Tartus ilmus “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mis hiljem meie rahvushümniks sai
kogumikus “Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud”.

Tagasi üles