Tuulde laskmata elu pakub ohtralt äratundmisi

Praegu astub Kadri üles Eesti folgilavadel ja tema talendil on siin oma kindel austajaskond. Foto: Erakogu

Uulus kasvanud ja Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpetanud Kadri Rinaldo elab Hollandis ja käib Eestis aeg-ajalt kontserte andmas: ta on kodumaise folkansambli Tane Mahuta (maoori keeli elupuu) laulja.

Tane Mahuta urbanfolgilikus muusikas on segatud Türgi ja Araabia rütme, keldi palveid, regilaulu ja isegi beatbox’i, mida muusikud esitavad koos lauldes kitarril, tšellol, torupillil, džembel, šamaanitrummil, flöödil ja haruldasematel instrumentidel, nagu kalimba, okariin ja keskaegne trompet.

Kuidas juhtus nii, et varem muusikategemisest eemal olnud neidis end ühel päeval ansambli ees laulmast avastas, ja milliseks on kujunenud 2003. aasta üleriigilise kõnevõistluse “Kuldsuu” laureaadi, Pärnu aasta õpilase ja Sütevaka humanitaargümnaasiumi aumedali pälvinud noore inimese eneseleidmise tee?

“Muide, samal, 2003. aastal oli Sütevaka lauluvõistlus, kus ma sain esikoha, publikulemmiku ja laureaadi tiitli, see oli tegelikult kõige toredam eduelamus,” pakub Kadri ise.

Nüüdseks on Kadri Rinaldol Eesti kunstiakadeemiast bakalaureusekraad kunstiteaduses, ta töötas aastaid perenaisena Tallinnas Olde Hansa keskaegses restoranis ja tegutseb rahvusvaheliselt sertifitseeritud kundalini jooga õpetajana.

Hollandisse viis noore naise selle aasta jaanuaris armastus. Kadri elab oma kallimaga Hollandi keskel veetlevas Amersfoorti äärelinnas ja loomulikult väikse kanali kõrval.

“Oleme avatud võimalusele ühel päeval koos Eestisse kolida,” räägib Kadri.

Milline oli teie ettekujutus tulevikust kooli lõpetades?

Lõpetasin Sütevaka humanitaargümnaasiumi aastal 2003. Olin kinni pannud kõik konkursid, kus osalesin, saanud Pärnu aasta õpilaseks ja mul oli kange minek sees.

Ma olin ambitsioonikas ja mind köitis väga intellektuaalsus. Arvasin, et minust saab doktorikraadiga kunstiteadlane ja enamgi.

Mida olete ellu kodunt kaasa saanud?

Kasvasin peaasjalikult omaette jõe ääres mängides, õde-venda olid minust palju vanemad ja nii ma isekeskis tohkendasin konnade ja vesikuppudega seal Uulu kandis.

Sellest ajast pärit looduslähedus on suur privileeg, mõistan ma nüüd. Peres oli probleeme ja paljud neist võtsin tahtmatult kaasa oma ellu.

Kuidas harjusite suurte linnadega ja leidsite oma tee?

Suurte linnadega ei ole ma õigupoolest väga tegemist teinud, välja arvatud London, kus pool aastakest elasin. Tallinn pole ju miski suurlinn, eriti kui elada maailma kõige hubasemal Kalamaja tänaval.

Nii kaua kui ennast mäletan, olen kogu aeg olnud mingil otsingul, pikka aega oli see määramatu ja nimetamatu. Eks seda kihku väljendanud ka mu reisulembus. See, kuidas ma leidsin oma teeotsa, oli mulle ilmselt määratud.

Pöördepunktiks oli konkreetne perspektiivi muutus ja selleks polnud tarvis kuigi kaugele minna: selle asemel et lõputult otsida vastuseid välismaailmast, suunasin oma tähelepanu sissepoole.

Sealt algaski minu teadlik teekond ja ma leian, et tähtis ongi just teel olemine, mitte see, kui alguses või lõpus keegi on.

Kui on sisemine pide, siis see kindlus annab vabaduse nautida elu igas etapis ja väärikuse minna läbi mis iganes raskustest.

Kui elada sõltuvuses välismaailma tunnustusest, olles piiratud ühiskonna tavadest ja tabudest, on see kellegi teise elu. Mina tahtsin oma elu.

Aga unistused?

Minu unistused on mõnikord osutunud illusiooniks ja viinud mind ikka täitsa rappa. See, mis mind edasi on viinud, on sügav palve. See on kõige intiimsem akt minu hinge ja universumi vahel, mis on toonud mulle alati selle, mida ma tegelikult vajan.

Ei olegi nii oluline, missugune täpselt mu elu välja näeb ja mida sisaldab, aga see, kuidas oskan oma elu väärtustada ja tänulik olla, teeb minust väga õnneliku inimese.

Unistamine on väga meeldiv tegevus, aga tihtipeale me unistame endale valmis reaalsuse, mis võib osutuda sootuks kibedaks, sest see ei vasta meie ootustele või me pole selleks valmis.

Kui süda on palves, kutsub iga südamelöök ellu imesid. Kui elada tänulikkuses juba olemasoleva eest, avatuna uuele, siis juhtuvadki õiged asjad – see on universumi seadus.

Ma ei ütle, et unistamisest peaks loobuma, see on siiski suur inspireeriv ja käimalükkav jõud, kuid esmalt tuleb julgeda iseennast ja oma elu kaine pilguga hinnata. Olla valmis loobuma oma vanadest mõtte- ja käitumismustritest ning piiravatest kontseptsioonidest, mis takistavad täisrinnal elamist juba täna.

Kuna oma elu eest täieliku vastutuse võtmine võib tähendada radikaalseid muutusi, eelistavad paraku paljud inimesed mugavalt diivanil telku ees sipse edasi süüa, Savisaart siunata ja vähem millestki teada.

Missugune on olnud teie eneseleidmise tee, eriti laulmises ja laval.

Ma pole kunagi kaotsis olnudki, küll aga pole ma endast tuhkagi teadnud. Iseenda tundmaõppimine ja endast teadlikuks saamine on olnud kõige pöörasem, raskem ja samal ajal rahuldustpakkuvam otsuste jada minu elus.

Ma kandsin aastaid tugeva ja elujõulise tüdruku maski, mille all olid toitumishäired, üksindus ja sügav kurbus. Selle maski lõhkumine ja oma haiguse kui isikliku draama mõistmine ongi olnud minu käimalükkav ja edasiviiv jõud, tervenemine, lõpuks iseendaks saamine, enda aktsepteerimine ja armastamine ilma igasuguste “agade”, neurooside ja põdemisteta.

Eks seda õpingut täiusta ma surmatunnini, kuid tean, et ma olen tugevalt kohal enda elus, ja elan oma südamest, mitte peast. See on väga oluline.

Laulmisega on selline lugu, et mul oli kange soov saada kuulsaks lauljaks, aga vaatamata paljudele soovitustele ja positiivsetele arvamustele ning mu enda ponnistustele, ei läinud see kuidagi käima.

Popmuusika mind ei huvitanud ja oma asja ma ka päriselt ei leidnud.

Nii kiratses mu lauluelu aastaid ja minust polnud piuksugi kuulda. Sel ajal hakkasid mu elus toimuma suured muutused.

Hakkasin tegelema vaimsete ja psühholoogiliste praktikatega ning sealt edasi hakkas kõik arenema nagu mäest alla veerev lumepall.

Olulisim moment oli aga jõudmine kundalini jooga õpetusteni ja selles vaimus olin paar aastat suures põlemises ja tegin oma elus korraliku suurpuhastuse.

Minu identiteet ja elunägemus varises täielikult kokku ning vaikselt hakkas mu sisemine õrnus, ilu ja tegelik tugevus looma mulle hoopis teistsugust elu ja reaalsust.

Muusikastiile on ju nii palju, kuidas leidsite just selle oma?

Ma ei pidanud ennast kuhugi pakkuma või midagi punnitama. Ma lihtsalt lubasin oma ellu tulla headel võimalustel, asjadel ja inimestel, samal ajal õppisin loobuma sellest, mis pidi minema.

Nõnda, muu seas sain ühel päeval kõne oma vanalt sõbralt, trubaduurilt ja ilmarändurilt Tommilt, et “nüüd on aeg, hakkame pihta!”.

Nii saigi alguse see, et ma laulan fantastilises koosseisus suurepäraste muusikute ja säravate inimestega, ning see muusika on nii ilus ja puudutab nii palju südameid, sest me laulame seda, mida päriselt usume ja elame.

Niisiis mul tuli saada iseendaks, enne kui mulle anti võimalus. Mulle ei ole tähtis laulmisega tuntust ja tähelepanu teenida. Minu asi on olla inspireerija.

Ma näen ennast kui vahendajat, millest voolab läbi armastus ja valgus, ning püüan olla võimalikult selge ja lihtne, et tähtsaim jõuaks inimeseni.

Ma laulan väga palju mantraid, iga päev, ka oma õpilastele joogatunnis ja mantraõhtutel. See on minu muusikastiil.

Igal muusikastiilil oma koht ja eesmärk, minu taotlus ja ülesanne on puudutada inimesi kuskil väga sügaval ja võimaldada endal ja teistel kogeda oma sügavuse magusust.

Milliseid äratundmisi on see teekond teile pakkunud?

Tuulde laskmata elu sisaldab ohtralt äratundmisi iga päev. Mõni päev vähem.

Taevale tänu, olen siiski jõudnud oma lühikese elu jooksul ära tunda oma jumaliku päritolu, oma armastatud elukaaslase, joogateaduse ja andestamise võlukunsti.

Meie lehes avaldati sel aastal ühe Sütevaka kooli lõpetanu uurimus, kus tõdetakse, et selle kooli lõpetajad saavad Pärnu koolide lõpetajatest kõige paremat palka. Kas oskate kommenteerida?

Oskan. Ma usun, et see fakt räägib sellest, et Sütevakal on õnnestunud luua selline väärtuste ruum, kus inimesehakatisel on soodne kujuneda tegema seda, mida ta armastab, ning realiseerida oma potentsiaali, teenides teisi inimesi oma parimal võimalikul moel.

Niiviisi on küllus ja edu tema kannul nagu vari ning statistika palganumbri näol seda mõningatel juhtudel kinnitab. Pigem tean ma elust pakatavaid suuri mõtlejaid ja tegijaid inimesi oma vanade koolikaaslaste ja sõprade seas ning see on mulle palju suurem näitaja.

On teil mõni soovitus või põhimõte, mis on aidanud ennast leida?

Ma püüan elada nii, et ma ei pea tegelema soovituste jagamisega, vaid et mu elu ja olemine räägiks minu eest ise.