Manijal toimusid nädalavahetusel Eesti saarte folklooripäevad ja Eesti saarte kogu Manija üldkogu, võõrustajatega kokku oli umbes kuueruutkilomeetrisel laiul esindatud 11 saart ligi 70 inimesega.
Manija rahvas võõrustas folklooripäevade külalisi
3. juuli 2012, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarte folklooripäevade teema oli “Vanad seltskonnatantsud – ehe pärimus ja kogukonna traditsioon” ja üldkogu teema “RESTART! 20 aastat on Eesti saarte kogu loomisest möödunud: kuidas edasi?”. Tegevuskohtadeks Manõja külakeskus ja Riida talu kuursaal, kus külalised kogesid Kihnu kultuuriruumi eripära.
Kaks ühes
Pärnu maavalitsuse arengutalituse juhataja Urmas Kase rääkis üldkogul saarte koostööst ja kaks aastat toiminud väikesaarte programmist, millesse on kaasatud 14 püsiasustusega väikesaart. Siseministeeriumi hõlma all toimiva programmi eesmärk on esmatähtsate teenuste jõudmine väikesaarte elanikeni, tänavu on selleks eraldatud 750 000 eurot ehk mullusega võrreldes pisut rohkem.
“Programmdokument ei ole kivisse raiutud, selles saab teha muudatusi ja huvi selle vastu on väga suur,” märkis Kase, mõeldes Manijal toimunud arutelule.
Kase hinnangul oli mõte korraldada saarte folklooripäevad samal ajal üldkoguga väga hea.
Ürituse üks kohalikke eestvedajaid, mittetulundusühingu Ilusa Manilaiu Eest projektijuht Pille Paalam selgitas, et folklooripäevad kasvasid välja 1996. aasta Eesti saarte maanaiste kokkutulekust. Tõstamaa valla ühes väiksemas külas, 40 elanikuga Manijal taaselustati vanu kombeid, mänge ja tantse, mille õpitoas juhendasid samme kihnlased Järsumäe Raina ja Reena pillimeeste saatel.
Eesti Rahva Muuseumi juhtteadur Kristel Rattus kõneles esivanemate elustiili sarnasustest ja erinevustest meie kodumaa väikesaartel ning folklorist, humanitaarteaduste doktor Ingrid Rüütel rääkis ja piltlikustas videofilmiga kihnlaste tantsimise tavasid.
Saarekeskuses oli imetleda näitus “Kihnu naestõ tänävetalinõ tüe sii- ning sialpuõl merd”, mis oli vaadata Kihnu muuseumis ja Pärnu uue kunsti muuseumis ja on jõudnud osa näputöötegijate juurde tagasi.
Õpitoas juhendasid nad kördiääre, sääre- ja eri paelte tegemist, rahvarõivanäitus oli aga välja sätitud Tooma talus, kus elab Manija raudvara Tooma Vilma.
Paalami teatel on eelmised saarte folkolooripäevad andnud ülevaate saarerahva riietusest, pulmakommetest, käsitööst, kalastamisest ning siht on olnud ja on saarte pärimuskultuuri väärtustamine ja arendamine. Manija kokkusaamisele aitasid kaasa Eesti kultuurkapital ja selle Pärnumaa ekspertgrupp, rahvakultuuri keskuse kultuuriprogramm “Kihnu kultuuriruum 2011–2014”, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohaliku omaalgatuse programm ja loomulikult koduvald.
Kalapüük kui tava
Laulmine, tantsimine ja naiste näputööoskuste jätkumine kui pärimuskultuuri osa on vajalik, samal ajal on väikesaarte elanikele ülitähtis, et mehed saaksid merel kala püüda ja riik ei ahistaks rannakalureid etteantud normidega. Sellest ja väikesaarte seadusest kõneles SA Kihnu Kultuuri Instituudi juhataja, manijalane Mark Soosaar.
“Meestel on põhitegevus kalapüük, meestel ei ole alternatiivi, nad ei saa minna kodusaarele taksot sõitma,” rääkis Soosaar. Ta tuletas meelde, et kui koostati Kihnu kultuuriruumi tegevuskava ja Eesti valitsus seda toetas, oli selles alustegevusena märgitud kohalik kalandus, millele järgnesid põllumajandus ja käsitöö.
“Tahame, et Kihnul ja Manijal oleks eraldi räimepüügikvoot,” rõhutas Soosaar. “Selleks aastaks anti Eestile püügivoot suurusjärgus 16 000 tonni, sellest alla 6000 tonni Liivi lahes rannakaluritele ja ülejäänu traalpüügiks, kuid see on vastuolus Euroopa kalandusfondi põhimõttega, mille järgi tuleb piirata tööstuslikku kalapüüki ja soodustada rannapüüki kui rahvuslikku elustiili.”
Soosaare väitel tuleb kvoodijagatel mõista seda, et kevadräime kõrval on sügisräimgi, siiani vaadatakse rahvuskalale ja rannaalade elatusallikale vahet tegemata. Rannakalandusse ja kakuamipüüki ahistava suhtumise jätkudes hääbub tava, noori ei tule kalandusse ning seepärast on Kihnu ja Manija kalurite soov saada aastas vähemalt 2000 räimetonni püügi õigus.
Kihnu saarevaht Alametsa Arvo rääkis üldkogu kui sellesse kuuluva 16 saare kõrgeima organi kohta, et sellel arutati tavakohaselt eestseisuse aruannet, tuleva aasta eelarvet ja muid korralisi teemasid. Juhatuse esimeheks valis Eesti saarte üldkogu Maret Panga Saaremaalt.