Uue kunsti muuseum näitab autoportreesid

Danka Jaworska teos „Naised nagu mina“.

FOTO: Repro

Neljapäeval, 6. septembril avab Pärnu uue kunsti muuseum autoportreede näituse „Ma tunnen  end paremini“.

Carl Emanuel Marki „Autoportree“.

FOTO: Repro

Uue kunsti muuseumi teatel saabub grupp rootsi kunstnikke hilissuvisesse Pärnusse, et siinsetele kunstisõpradele muhedate enesevaatluste tulemusi esitleda. Tänu rootslaste initsiatiivile saab uue hinguse juba mitu aastat varjusurmas olnud autoportreede näitus "Ma tunnen end paremini". Kas me aga tunneme ikka end ise kõige paremini, küsib näituse kuraator, mitu aastakümmet Rootsis elanud tšiili naiskunstnik Ana Maria Lorenzen.  
 
Ana Maria arvates on autoportree kokkupõrge kahe maailma vahel: välispidine kest versus põnev sisu. Mõneti on see kõige suurem väljakutse, mida kunstnik saab endale esitada. See tähendab enda jälgimist, süüvides tõelisesse minasse. Juurdlemist selle üle, kuidas paistab igaühe harukordne mina teistele ja kuidas voolides, joonistades või maalides anda oma enneolematule minale tõepärane, usutav väljanägemine.
 
Uue kunsti muuseum iseloomustab näitusele tulevaid teoseid kui vaimuka enesevaatluse kaja. „Nad püüdlevad reaalsuse poole, ent tihtipeale on neis peidus unistus meie ideaalkujust. Autoportrees soovib kunstnik peegeldada oma mõtteid, unistusi ja tundeid, kuid ikkagi kipub ta lõuendile vägisi teistsugusena – muundununa,“ on kirjas muuseumi näitusetutvustuses.

Paarkümmend Pärnusse saabuvat kunstnikku on pärit Rootsimaa kaugetest nurkadest: nii Põhjala metsadest ja Skane põldude vahelt kui ka kuningriigi kärarikastest linnadest.

Näitusel oma töödega üles astuv kunstnik Danka Jaworska kirjeldab: „Kord nägin ma ühes muuseumis alabastrist naisekuju ja korraks tundus mulle, et see olengi mina! See teos innustas mind looma maalisarja. Need ei ole kaugeltki autoportreed, aga ma maalisin eri naisi kui iseennast. Sageli öeldakse mulle, et naised, keda maalin, on minu nägu ja tegu. Võib-olla kunstnikud alateadlikult võtavadki modelliks iseenda, kujutavad oma keha, nägu ja iseloomu? Loodan, et märkate killukest minust, kui vaatate mu töid.“
 
Kunstnik Ruth Herrlin aga ütleb, et autoportree maalimine on üks tema lemmiktegevusi, kuid siiski mitte alati pole ta olnud teadlik, et maalib iseennast. „Kui seisan lõuendi ees, ei ole mu sihiks maalida ennast, aga tihtipeale kukub see kahjuks just nii välja,“ jutustab ta.
 
Lars Oluf Kolsrud väidab, et tema teos kirjeldab peamiselt inimese olemust sügavamas mõttes. „See on nagu päevik, mis peidab endas naiivsust ja samas mõistust,“ tähendab ta.
 
Elisabet Malmströmi sõnade järgi on maalimine elu mõtte ehitamine või sõnumi saatmine, mis paneb arutlema ja ennast teistega siduma. Millised kujundid võivad tekkida või mitte tekkida, selle otsustab vaataja fantaasia. „Mu kogemus põhineb ideel, et uurides oma teadvust, mängides kujutlusvõimega, on võimalik luua kunsti,“ selgitab ta. „Olen huvitatud kunstist selle kõige algupärasemas vormis, eriti kui see hakkab toimima kui sõna ja suhtlusvorm. Kunst hõlmab mälu ja keelt, mis hoiab inimesi koos.“

Näitusel osalevad veel kunstnikud Ana María Lorenzen, Monika Boström, Marit Furn, Gunilla Grundeus, Lena Hildeman, Gunder Höög, Erling Johansson, Catharina Johansson Berg, Carl Emanuel Mark, Murua Manuel, Kenth Olsson, Anna Rende ja Kerstin Turstedt.

Näitus jääb avatuks 7. oktoobrini.

Tagasi üles