/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Viimast kolme nädalat on süürlaste tapmise kõrval täitnud suurte liidrite sõud. Esmalt seati aplombiga üles Mitt Romney kui USA vabariiklaste kandidatuur novembri presidendivalimisteks, seejärel tegi sama tee, kuid tagasivalimise nimel, läbi Barack Obama.
Seejärel oli Vladimir Putini kord näidata kogu maailmale “Venemaa San Francisco“ sünni algust. Aasia - Vaikse ookeani riikide 20. majanduskohtumine toimus nelja aastaga Russki saarele ehitatud moodsas üliõpilaslinnakus, mida Vladivostoki linnaga ühendavad uhked sillad.
Arusaadavalt oli ehitamine kulukas, ent fakt on see, et “teine San Francisco”, mille ehitamist 1959. aastal suurustavalt ja just sanfranciscolastele lubas seal olnud Nõukogude Liidu toonane liider Nikita Hruštšov, on lõpuks ometi ilmuma hakanud. Venemaa häda on selles, et ajalooliselt on hoolitsetud vaid hiidterritooriumi ühe kolmandiku ehk Euroopa osa eest. Aasia osast on selgeid arenguperspektiive ikkagi Vaikse ookeani äärsetel aladel.
Kohale tulnud liidrid Hiina presidendiga eesotsas lubasid kaasa lüüa ja pea kõik telekanalid näitasid uute raudteeliinide ja gaasitorustike võimalikku kulgemist ja turismi levikut. Nõukogude ajast tasub teada, et 1970ndatel alustati sealkandis sanatooriumide, puhkekodude rajamist, sest ilmaolud on Primorjes paremad kui Musta mere rannikul.
Loomulikult ehitati kokku käkk ja ühel päeval ei tehtud enam midagi, aga meeldetuletatu on kinnitus, et sellel kandil on perspektiivi ja välisinvestorid on valmis kohale tulema. Kui nüüd meenutada mullu lahvatanud rahulolematust Putini poliitikaga, algas see alati tänu ajavahele Kaug-Idast, millest suur osa on siiani Kommunistliku Partei, mitte Jedinaja Rossija kontrollitav. Nüüd jääb seal oodata just võimupartei positsioonide tugevnemist.
Romney ja Obama sõu puhul torkavad silma rahapildumine ja asjaolu, et jõudude vahekord väidetakse olema ülinapp: 46 : 47. Tõenäoliselt on tegu traditsioonilise valetamisega, mida kinnimakstavad infoallikad kõikjal teevad, et agiteerida valijaid hääletama tulema meelitusega “Näe, kõigest paar häält on puudu ehk kõik sõltub sinust”.
Väidan, et kuna nipp “kandidaatide võrdsus ja tohutu raha” mängitakse välja nii varakult, on valijate passiivsuse ilmnemise oht suur. Tegelikult on meeste platvormid väga sarnased, USA kahe partei süsteem sunnib selle peale ja kui kohe arvestada sellega, mis ametisse saadult unustatakse, polegi sisulist valikut.
Samal ajal pole Obamal suuri prohmakaid sise- ja välispoliitikas olnud ja see peakski tulemuse otsustama. Maailmapoliitika seisukohalt on suurim miinus Zbigniew Brzezinski abil sündinud Lähis-Ida lahendusplaani (esitatud 2009) läbikukkumine, mida veriselt tuletab meelde selles piirkonnas praegu toimuv.
Obama süüdistas oma kandideerimiskõnes selgelt George W. Bushi “tormlevat ja vusserdavat” Lähis-Ida poliitikat, mis lubab küll Obamal kuulutada, et “näete, mina tõin USA väed Iraagist”, aga kui Iraagis tapetakse iga päev 30–100 inimest, võtab avalikkus seda jätkuvat ameeriklaste vale poliitikana.
Ameerika presidendikandidaatide kõnesid kommenteeris Putingi, kinnitades valmisolekut koostööks võitjaga, kuid tunnustades Obama eeliseid ja tehes vahet USA presidendi enda, konservatiivse riigidepartemangu ja militaristide lobitöö vahel.
Kaks viimasena mainitud seltskonda hoolitsevad selle eest, et kuigi veel sel kuul lõpetatakse 1974. aastal vastuvõetud kurikuulsa Jackson-Vaniki paranduse toime, mis seadis (NSVLi / Venemaa juutide) emigreerimisõiguse täitmise sõltuvusse kaubandussuhetest, hakkab selle asemel kehtima niinimetatud Magnitski nimekiri.
Loomulikult tõstatas selle teema Obama esindajana Vladivostokki saabunud Hillary Clinton. Samuti räägiti punkbändist Pussy Riot, kuid huvitaval kombel ei öelnud USA ühtegi sõna sellest, mida Kreml kolme huligaanitsemise pärast vangi mõistetud neidise kohta ütles.
Sestap soovitaks veel kord vaadata Putini intervjuud Russia Todayle, kus ta meenutas, et selle ansambli liikmete varasemas lihaletisõus näidati üheselt, et “juudid, homod ja Gastarbeiter’id” mingu Moskvast minema! Võimud sellele ei reageerinud, kahetses Putin nüüd. On teada, kuidas üldiselt igale silma jäävale juudivaenulikule avaldusele reageeritakse, mistõttu on ikka huvitav küll vaadata kiitmisi Pussy Rioti aadressil: ründad Putinit, unustame muu ära ...